Mesimurakas
(Rubus arcticus)
soomurakas, mesimari, mamuramari, põhjala-mari

Mesimurakat tunnevad ilmselt vähesed. Kes on nime kuulnud, need peavad teda ilmselt rabamuraka teiseks nimeks. See oht on seda suurem, et mesimuraka laialt levinud nimi ongi soomurakas. Soodel ja rabadel pole aga eestlaste seas erilist vahet tehtud. Siiski pole soodes ei ole nii palju turbasammalt ja seal on viljakamad kasvukohad kui rabas. Tõepoolest kasvab mesimurakas viljakamal mullal, sageli isegi metsades niisketel kraavikallastel. Mesimurakat pole inimesed näinud seetõttu, et Eestis on tal väga üksikud leiukohad. Peamiselt kasvab see liik meist põhja pool külmades tundrates. Haruldase taimena kuulub ta looduskaitse alla.

Mesimurakas on aga lillakaga hoopis lähedasem sugulane kui rabamurakaga. Nii tasubki tema tundmaõppimisel silme ette tuua lillaka pilt. Erinevusena peab ütlema, et mesimurakal pole ühtegi maad mööda roomavat vart, kõik varred on püstised. Ka lehed on kolme lehekesega liitlehed, mitte lihtlehed nagu rabamurakal. Sellisena on ta väga sarnane veel mitte õitsevate lillaka viljavartega. Nii võikski need kaks taime sassi ajada, kui lillakal pole parajasti näha vegetatiivseid roomavaid varsi. Kuid siiski on veel paar asja. Nimelt on mesimurakas täiesti paljas: tal pole kuskil ühtegi oga ega teravat karvakest, vahel vaid pehmed karvad. Teine tunnus on varre kuju. Mesimuraka vars on ühele ja teisele poole võnkuv, nagu oleks ta mõtelnud pöörata kord ühele, siis teisele poole ja lõpuks otsustanud siiski päikse poole kasvada.

Kui aga õied ilmuvad, siis pole enam kahtlust. Nii rabamurakal kui lillakal on need valged, mesimurakal aga roosakaslillad - sobiks nagu hoopis talle lillakas nimeks panna. Õied on mesimurakal sellise ehitusega, et neid saavad tolmeldada vaid raskemad putukad, näiteks mesilased ja kimalased. Harvem võib esineda aga ka iseenda tolmeldamist. Mesimuraka õites on harilikult olemas nii tolmukad kui emakad.

Viljaks on murakatele omane koguluuvili. See tähendab, et üksikutest terataolistest luuseemnega viljadest koosnev suurem vili. Suuruselt on see rabamuraka viljast üle kahe korra väiksem, kuid see-eest on ka seemned peenemad. Värvuselt on aga punane. Kuna rabamurakas on aga kollakas, siis sobiks mesimurakas ju hoopis talle paremini nimeks. Hästi, avaldame lõpuks selle nime saladuse. See on mesimuraka nii õite kui marjade tugev meeldiv aroom. Just selle aroomi, vähem maitse ja värvuse pärast peetakse mesimurakat Põhjamaades kõige paremaks liköörivalmistamise marjaks. Kuid temast võib taha loomulikult ka moosi, keedist, mahla, siirupit ja muudki head. Meil kasvab teda vähe, kuid põhja pool on ta väga tavaline ja laialt kasutatav paljude arvates parim metsamari. Välimuselt meenutab ta vaarikat ja seetõttu ei lähe ta segi ka lillakaga: lillakal on koguviljas üksikuid teri vaid mõned, temal aga mitukümmend.

Mesimurakat on võimalik kasvatada ka peenral, ent istutusmaterjali tuleb otsida lilleäridest, mitte loodusest.