Soomurakat ehk mesimurakat tunnevad ilmselt vähesed. Kes on nime kuulnud, need peavad teda ilmselt rabamuraka teiseks nimeks. Nagu sood ja rabad, nii aetakse segamini ka soo- ja rabamurakas. Soodes ei ole nii palju turbasammalt ja seal on viljakamad kasvukohad kui rabas. Tõepoolest kasvab soomurakas viljakamal mullal kui rabamurakas. Soomurakat pole arvatavasti nähtud seetõttu, et Eestis on tal ainult üksikud leiukohad. Peamiselt kasvab see liik meist põhja pool külmades tundrates.

Soomurakas on aga lillakaga hoopis lähedasem sugulane kui rabamurakaga. Nii tasubki tema tundmaõppimisel silme ette tuua pilt lillakast, kes on kõikjal Eestis väga tavaline. Erinevusena peab ütlema, et mesimurakal pole ühtegi maad mööda roomavat vart, kõik varred on püstised. Ka lehed on kolme lehekesega liitlehed, mitte lihtlehed nagu rabamurakal. Sellisena on ta väga sarnane veel mitte õitsevate lillaka viljavartega. Nii võikski need kaks taime sassi ajada, kui lillakal pole parajasti näha vegetatiivseid roomavaid varsi. Paar erinevust on nende vahel veel. Nimelt on mesimurakas täiesti paljas: tal pole kuskil ühtegi oga ega teravat karvakest, vahel vaid pehmed karvad. Teine tunnus on varre kuju. Mesimuraka vars on ühele ja teisele poole võnkuv, nagu oleks ta mõtelnud pöörata kord ühele, siis teisele poole ja lõpuks otsustanud siiski päikse poole kasvada.

Kui õied ilmuvad, siis pole enam kahtlust. Nii rabamurakal kui lillakal on need valged, soomurakal aga roosakaslillad - õite järgi sobiks hoopis talle lillakas nimeks! Õied on soomurakal sellise ehitusega, et neid saavad tolmeldada vaid raskemad putukad, näiteks mesilased ja kimalased. Harvem võib toimuda ka iseenda tolmeldamist. Soomuraka õites on harilikult nii tolmukad kui emakad.

Viljaks on soomurakal koguluuvili nagu teistelgi muraka perekonna liikidel. See tähendab, et vili koosneb paljudest terataolise luuseemnega väikestest osaviljadest. Suuruselt on see rabamuraka viljast üle kahe korra väiksem, kuid see-eest on peenemad ka seemned. Värvuselt on soo- ehk mesimuraka vili punane. Meekarva kollane on teatavasti rabamurakas ja nii tekib küsimus, miks kutsutakse hoopis punase viljaga soomurakat mesimurakaks. Põhjus on soomuraka õite ja marjade meeldiv tugev aroom. Just selle aroomi, vähem maitse ja värvuse pärast peetakse mesimurakat Põhjamaades kõige paremaks liköörivalmistamise marjaks. Kuid temast võib taha loomulikult ka moosi, keedist, mahla, siirupit ja muudki head.

Meil kasvab teda vähe, kuid põhja pool on ta väga tavaline ja laialt kasutatav paljude arvates parim metsamari. Välimuselt meenutab ta vaarikat ja seetõttu ei lähe ta segi ka lillakaga: lillakal on koguviljas üksikuid teri vaid mõned, temal aga mitukümmend. Mesimurakat on võimalik kasvatada ka peenral, ent istutusmaterjali tuleb otsida lilleäridest, mitte loodusest - soomurakas on Eestis II kategooria kaitsealune liik. Temast on aretatud mitmeid kultuursorte, mida kasvatatakse aiandites.