Rabamurakas
(Rubus chamaemorus)
kaarlad, kaarmed, kaarnad, käbalad, muuramed

Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi. Seda tõestavad arvukad rahvapärased nimed. Head rabamuraka tundmist näitab aga suhteliselt vähene nimede kattuvus teiste taimedega. Eks selles kõiges ole süüdi kõik see, mida inimesed temast head saavad.

Enne viljade valmimist kohatakse rabamurakat harva, sest niisama ei ole tema soistesse kasvukohtadesse asja. Muidugi kui just murakasaaki ennustama ei minda. Saagi ennustamisega võib aga väga kergesti alt minna. Sageli vaadatakse, et kõik on tihedalt suuri õisi täis, tuleb hea muraka-aasta. Kuid nii ei pruugi see olla. Kõigepealt on rabamurakas ainukesena meie murakaperekonna liikidest kahekojaline taim. See tähendab, et tal on eraldi isas- ja emasõied ning need asuvad erinevatel taimedel. Kuna isasõied on suuremad, siis jäävad need inimestele kergemini silma. Isastaimi on tavaliselt ka rohkem, nii et õitsemine ei näita niisama meile sügisese saagi kohta midagi. Tuleb vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad.

Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi külastavad need soo kahetiivalised putukad ongi. Kuid halvasti on lugu siis, kui ilmataat vingerpussi mängib. Nii võib kevadine hiliskülm õisi kahjustada. Kui aga õitsemise ajal sajab, siis ei saa putukad tolmeldama lennata ja jälle pole saaki loota. Üksik õis on avatud vaid paar päeva, seega peab selle aja jooksul leiduma sobilikku ilma, et temast kasvaks vili.

Kui kõik on hästi läinud ja keegi muraka kahjuritest vilja enne valmimist ära ei söö, siis võib suve teisel poolel marjule minna. Inimene on hinnanud murakamarja väga kõrgelt. Temast saab valmistada moose, keediseid, siirupeid, mahla, kompotti ja kõike muudki, mida üldse marjadest teha annab. Murakast tehtul on omapärane meeldiv aroom ja kaunis oranzkollane värvus. Parima põhjamaise veini või likööri saab siiski mesimuraka marjadest. Kogu murakataim on leidnud mitmesugust kasutamist ka rahvameditsiinis ja isegi teaduslikus arstiteaduses.

Murakamarjad aga ei olegi tegelikult marjad, vaid koguluuviljad. See tähendab, et iga üksiku tera sees on luuseeme. Need seemned idanevad kergesti, kuid samahästi ka hukkuvad. Ellujäämiseks on seemnest tekkinud murakatõusmetel vaid üks võimalus: nad peavad saama kaasa väetisehunniku mõnelt linnult või näiteks karult. Muraka viljad maitsevad paljudele rabade asukatele. Kuid siiski on tal varuks ka kindlam paljunemisviis: maa all on tal pikk ja harunev risoom, mis võib anda rikkalikult uusi taimi.