Parkhein
(Lycopus europaeus)
soonõges, hundiparkhein

Parkhein on niiskete kasvukohtade tavaline taim. Teda võib kohata nii soisel niidul kui varjukas metsas, sageli on ta sobiva koha leidnud mõnel kraavipervel või järvekaldal. Liiga kiiresti voolavate veekogude ääres ta tavaliselt ei kasva. Vahel võib teda leida karjamaal, kus ta on umbrohuks, kuna enamik loomi teda ei söö ja kui nad ka söövad, siis ei saa temast kuigi palju kasulikke toitaineid. Tülikas on parkhein heinamaal seetõttu, et ta levib nii seemnete kui maa-aluste vartega. Maa-alused varred on parkheinal nagu ühed pikad sitked nöörid. Need saavad alguse risoomist, õigemini on nad risoomi harud ehk võsundid. Neil võsunditel on aga palju lülisid, milledest igaühele võivad kasvada alla juured ning ongi uuele taimele algus antud. Nii võib üks taim aastas anda suurel arvul järglasi.

Väliselt meenutab parkhein veidi nõgest, sellest ka tema nimi “soonõges”. Nõgesega sarnased on tal eelkõige üldilme ja lehed. Lehed on parkheinal tavaliselt nõgese omadest palju piklikumad ja sügavamalt lõhestunud, ka ei ole tema hõlmadel või hammastel teravaid tippe ega kõrvekarvu.

Kõige laiemalt on siiski levinud nimi parkhein. See viitab taime peamisele kasutusalale: nahaparkimine. Suure parkainesisalduse tõttu on teda juba ammust ajast kasutatud naha pehmeks ja elastseks muutmisel. Kuid parkainetel on ka mõningane ravitoime ja nii võime leida parkheina ka vanadest ravimtaimede nimekirjadest. Kaasajal teda aga enam ravimina ei kasutata, sest tema ravitud hädade vastu on olemas palju tõhusamaid vahendeid.

Peale parkimise on parkheinal olnud veel üks kasutusala, see on värvimine. Temaga on värvitud nii kangaid kui ka villa. Midagi lisamata saab pruuni värvuse, kuid teatud ainete abil saab ka musta villa või riiet.