Peetrileht
(Succisa pratensis)
peetri-piibeleht, peetruse-kõhuvalurohi, jumalajalg, südamevalurohi, lilla karunupp

Peetrileht on kahtlemata veidi omapärane taimenimi. Temaga on seotud ka hulka huvitavaid lugusid. See Peeter, kellega tema nimi on seotud, on tegelikult hoopis Peetrus. Üks lugu käib nii. Peetrusel olnud kord kange kõhuvalu, ta tõmmanud selle taime maast üles ja närinud juurel tüki otsast ära. Sest ajast peale jäänudki kõikide peetrilehtede juured tömbitipulisteks. Teine jutt pajatab jälle, et Peetrusel valutanud kord kõht. Seepeale närinud ta mingi taime juurt ja valu oli sedamaid kadunud. Neid juuri aga hakatigi nimetama Peetruse juurteks ja samuti leidsid need tee vanarahva kõhuvalurohtude nimekirja. On aga veel kolmaski sarnane pärimus: “Südamevaluõied saanud oma nime järgmiselt: Peetrusel olnud kange südamevalu. Jeesus andnud siis talle südamevaluõite juuri hammustada. Praegu olevat juurte küljes Peetruse hamba jäljed”.

Muistendid on üpris vanad ja loomulikult on neis ka oma tõetera sees. Kes teab, kas sel taimel ka midagi Peetrusega pistmist oli, kuid taime omadustele lood siiski viitavad. Kõigepealt peab täiesti paika see, et peetrilehe juured oleks nagu äralõigatud tipuga. Tegelikult on tegemist küll taime maa-aluse varre ehk risoomiga, mis on küllaltki jäme ja otsast tömp. Risoomist lähtuvad juured on nii peened, et nende puhul ei saa kindlalt väita, kas nad on tömbid või mitte. Õige on ka see, et peetrilehe maa-alustel osadel on olnud tähtis koht rahvameditsiinis. Kas nad südamevalu vastu on aidanud, selle kohta pole kindlaid andmeid, kuid kõhu- ja hambavalu hävitavad nad küllaltki kindlalt.

Kuid aga ega meid siis ainult taime varjatud pool huvita. Et taime ravimiks koguda, peab tundma eelkõige tema maapealset osa. Peetrileht on lähedane sugulane äiatarile ja ka välimuse poolest viimasega väga sarnane. Siiski on mõned tunnused, mis teevad ta kergesti äratuntavaks. Need on tema täiesti rohukarva rohelised lehed. Erinevalt äiatarist on need täiesti terved, mitte lõhestunud. Samuti on peetrilehe lehed ja varred peaaegu paljad, mäletatavasti äiatari omad olid küllaltki arvukate karvadega. Sageli kasvab peetrileht niiskemates kohtades, vahel isegi päris soodes.

Ka õied on peetrilehel mõnevõrra teistsugused. Esiteks on need tavaliselt sinisemad, peaaegu ilma lillade toonideta. Ning teiseks on peetrilehe ümarates nuttides olevad õied kõik ühesuurused. Äiataril on servmised õied suuremad, et õied tolmeldavatele putukatele paremini silma torkaks. Sellegipoolest ei saa ka peetrileht tolmeldajate nappuse pärast kurta. Viimaseid meelitab ta kohale maitsva nektariga. Mesinikud loevad peetrilehe heade meetaimede hulka.