Sinilatv
(Polemonium caeruleum)
hein-sinelill, mirt, reinvarred, siniladvik, sinised pirdid

Sinilatv pole meil tavaline taim, kuid teda kohates jääb ta kindlasti meelde. Tal on ilusad suured pooleteise sentimeetri pikkused kellukakujulised õied. Õiekroon on taevassinine, tupp aga valkjas. Tavaliselt on koondunud suur hulk õisi varre tippu tihedasse koonusekujulisse õisikusse. Ilu pärast kasvatatakse teda mitmel pool taluaedades, kust ta on seemnete abil levinud ka lähiümbruse loodusesse. Põliselt leidub sinilatva meil mitmel pool niisketel niitudel või sooservades, rannikul paekalda alusel salu- või lodumetsades. Alati ei pea sinilatv jääma vaid aiakaunistajaks. Te võite pika siniladvavarre ka tuppa vaasi tuua või sõbrale kinkida. Lõikelillena püsib ta vaasis hämmastavalt kaua.

Kuid mõnikord võib näha aias tervet siniladvapeenart. Sel juhul pole tavaliselt siiski tema lõikelilleks kasvatamisega. Nimelt on siniladval veel vähemalt üks hea omadus - ta on ravimtaim. Looduses kasvab sinilatv tihedas rohukamaras ja tema ravimina kasutatavat osa, risoomi koos juurtega, on raske kätte saada. Ta on lihtsalt teiste juurtega nii tihedalt põimunud, et me ei suuda tihti eristada siniladva juuri teiste taimede omadest. Kui ka suudame, siis juurte lahtiharutamisel läheb ikkagi palju väärtuslikke juuri kaduma. Niisiis kasvatatakse sinilatva ravimiks peamiselt aiapeenardel. Kui siniladva jäme risoom ja peenikesed juured on välja kaevatud, tuleb nad ettevaatlikult mullast puhastada ja voolava veega kiiresti üle pesta. Peale nõrgumist kuivatatakse neid 50...60 °C juures. Peamiselt kasutatakse siniladvaravimit kui väga tugevat röga lahtistavat vahendit köha korral. Kuid peale selle on tal ka näiteks palderjanist kuni kümme korda tugevam rahustav ja uinutav toime. Siniladvajuurikaid kasutatakse ka maohaavandite raviks.

Peale sinise ladva on siniladval ka ilusad lehed. Need meenutavad välimuselt veidi palderjani omi: tumerohelised paaritusulgjad lehed kitsaste teravatipuliste lehekestega. Alumise varrelehed on siniladval pikarootsulised, ülemised aga peaaegu rootsutud. Niisiis on sinilatv mitmeti sarnane palderjanile. Neil mõlemal taimel on ka ühtemoodi soonilised ja õõnsad varred. Kõige lihtsam on neil kahel mitteõitsemise ajal vahet teha lõhna järgi. Teatavasti on ju palderjani risoomil ja juurtel tugev vänge lõhn, siniladval sellist pole.