Tõrvalill
(Lychnis viscaria)
tõrvanelk, tõrvakann, unilill, kurjakubjapisarad

Kuival mäenõlval või niidul suve algul ilusaid lilli korjates avastate sageli ühtteist huvitavat. Üheks selliseks avastuseks võib olla see, et lillekimp on käe külge kinni jäänud ja käed millegi tumedaga kokku määrdunud. Lähemalt uurides võite leida, et see lill, mida te korjate, on nagu ära määritud: keegi oleks käinud aasal millegagi, millest on tõrva välja tilkunud. Nii on kõik ilusad lilled rikutud. Asi pole siiski nii hull. Arvatavasti olete lihtsalt tõrvalille leidnud. Tõrvalille üheks iseloomulikuks tunnuseks ongi ju see, et tema noored varred on sõlmekohtade alusel tumedad ja kleepuvad, täpselt nagu tõrvaga koos. Tõrvalille juures on see täiesti loomulik ja kahjustusega siin tegemist pole.

Sellised varred teevad tõrvalille kergesti eristatavaks ükskõik millisest teisest meie lillest. Tema roosakaspunased kuni lillakad õied võiks nii mõnegi teise taimega segamini minna. Kuna tõrvalill on sugulane nelkidega, siis sarnanevad tema õied meie tavalisemate nelkide omadele. Näiteks nurmnelgi õied on peaaegu samasugused, vaid veidi väiksemad. Küllaltki suurte õite pärast soovitatakse tõrvalille iluaedadesse kasvatamiseks. Talle meeldivad päiksepaistelised kuivemad nõlvakud. Tõrvalille kasvatamisel peab aga arvestama, et ta paljuneb küllaltki kergesti seemnetest ja võib nii metsistuda. Seega tuleks tõrvalillele jätta piisavalt ruumi ja tihedasse püsilillepeenrasse ei maksaks teda istutada.

Meie looduslikest nelkidest on tõrvalill siiski palju suurem ja seepärast nendega teda tavaliselt segamini ei aeta. Küll peetakse aga tõrvalilleks küllaltki sageli käokanni. Nad on küll enam-vähem ühesuguse suurusega, kuid õied on siiski üpris erinevad. Kui tõrvalille õite kroonlehed on küllaltki terved, vaid ühe sisselõikega tipul, siis käokanni kroonlehed on päris rohkesti lõhestunud. Samuti on käokanni õied heledamad ja pole nii erksad kui tõrvalillel. Käokann kasvab tavaliselt tõrvalillest niiskematel kohtadel. Lõpetuseks olgu aga korratud, et tõrvalillel on ikkagi vars tumedate kleepuvate kohtadega. Ühelgi teisel meie taimel sellist vart pole, isegi käokannil mitte.