Harilik lehviksammal
(Ptilium crista-castrensis)

Lehviksammal on üks ilusamaid Eesti samblaid. Tal on ainulaadne ergas kollakasroheline värvus ja sõnajalataoline välimus. Kes on korra lehviksammalt näinud, see ei aja teda ühegi teise samblaga segi. Lehviksambla oksad asetsevad täiesti korrapäraselt ühes tasapinnas kahel pool sambla vart. Nad on aga üksteise vastas tihedamalt kui ühelgi teisel meie sõnajalataolisel samblal. Lehviksammalt võib võrrelda ka erkrohelise linnusulega, just kui oleks lõunamaine papagoi meie metsadesse ära eksinud ja oma sule kaotanud. Lehtedega on kaetud ka lehviksambla vars, nii et see taim on üleni roheline: tal pole pruune ega kollaseid kohti nagu näiteks sõnajalataoliselt kasvaval teravtipul. Iseloomulik on veel see, et nii varte kui okste tipud on lehviksamblal sirbitaoliselt kõverdunud.

Lausa ehmuda võib aga siis, kui maapinnal sätendavat lehviksammalt puudutama minna. Võib jääda mulje, et keegi on teiega halba nalja teinud, sest see, mida te tundsite, polnud küll üldse taime moodi. Lehviksammal on väga jäik, ta on nagu kaunis tärgeldatud pits. See jäikus on veel üks tunnus, mille tõttu ei aja teda segi ühegi teise metsasamblaga.

Kuna lehviksammal võib kasvada kuni paarikümne sentimeetri pikkuseks, siis võib algaja ta tõesti väikese sõnajalaga segamini ajada. Mõni sõnajalg ei kasvagi ju suuremaks. Kui kahtlete, siis püüdke üks taim ettevaatlikult samblavaibast välja tõmmata. Sammaldel pole juuri, kuid sõnajalgadel on. Seetõttu pole sõnajalga just kuigi kerge maa seest kätte saada, küll aga iga sammalt. Tavaliselt siiski lehviksammal nii pikaks ei kasva ja on juba kaugelt aru saada, et me näeme ikka samblavaipa, mitte sõnajalatihnikut. Kui leiate juba enam kui kümne sentimeetri pikkuse lehviksambla, siis võib teda pidada juba suurekasvuliseks isendiks. Tavaliselt kasvab lehviksammal teiste sammalde vahel ja välja paistavad vaid kuni viie sentimeetri pikkused jäigad kaunid erkrohelised tipud. Lehviksambla tavalisteks kaaslasteks on meie metsade kõige harilikumad sammaltaimed palusammal ja laanik.

Harilikule lehviksamblale sarnaneb kähar sulgsammal. Mõlemad samblad on hele-või kollakasrohelised (kähar sulgsammal võib olla sageli ka pruunikasroheline) ning suhteliselt tugevakasvulised, lehed on sirpjad ning varred väga tihedalt kahekülgselt sule moodi harunenud. Lehviksammal kasvab oma jäiga varre tõttu alati püsti ja moodustab seetõttu tiheda muru. Käharal sulgsamblal on aga vars pehme, mistõttu ta kasvab pikali ja moodustab kohevaid padjandeid. Kasvamas leiame lehviksammalt niisketes happelise mullaga metsades, käharat sulgsammalt aga kõige sagedamini lubjarikastel niisketel niitudel.