Lainjas lehiksammal
(Plagiomnium undulatum)

Lainjas lehiksammal on rohkem tuntud kui meie tavalisemad tähtsamblad. Kuid nagu nimest näha, teda viimasel ajal enam tähtsammalde hulka ei paigutata. Ta on tähtsammaldest tugevama kasvu ja pikemate lehtedega. Lainja lehiksambla lehed on piklikud nagu keel, tähtsammaldel on nad aga rohkem munakujulised. Lainja lehiksambla lehe pikkus võib olla kuni poolteist sentimeetrit. Ilma põhjuseta ei ole selle sambla liiginimetuseks saanud ka "lainjas", sest tema lehed on selgete ristipidiste lainetega. Eriti selgesti on lehtede lainelisus märgata lehe servades. Suure suurendusega vaadates võib märgata, et lainja lehiksambla lehtede servades on väikesed hambakesed. Need on nii väikesed, et koosnevad vaid ühest või kahest rakust.

Värvuselt on lainjas lehiksammal tavaliselt tumeroheline ja eriti ilus siis, kui on niiske aastaaeg – näiteks sügis. Seevastu kuumal suvel ära kuivades tõmbuvad tema muidu väga lopsakad lehed krussi ja samblal on hoopis teine ilme. Sel juhul muutub ka lehtede värvus kollakasroheliseks. Erinevalt mõnedest teistest sammaldest ei ole aga lainjal lehiksamblal mitte kunagi erilist läiget, ta on täiesti tuhm.

Leida võib lainjat lehiksammalt enamikest niisketest kohtadest, ka sellistest, kus aegajalt veidi porine on. Nii peetakse teda eelkõige lodumetsade liigiks. Kuid samuti võime teda leida salumetsa niiskematest kohtadest ja soistest metsadest ning võsastikest madalatelt järve- või jõekallastelt. Enamasti esineb lainjas lehiksammal koos teiste sammaldega, näiteks väikesi puukesi meenutavate roossambla ja tüviksambla tuttidega. Kuid vahel võib ta ka üksi küllaltki suuri vaipkatteid moodustada.

Lainjal lehiksamblal kasvab maa seest välja üks vars, millel arenevad nii emas- kui isassuguorganid. Viljastunud munarakust moodustub eoskupar ja selles arenevad paljunemiseks vajalikud eosed. Huvitav on aga see, et ühest varrest võivad välja kasvada ka teised varred, neil aga eoseid ei teki. Viimased on erinevalt eoskupraid kandvatest vartest kaarekujulised.