Lainjas lehiksammal
(Plagiomnium undulatum)

Lainjas lehiksammal on rohkem tuntud kui meie tavalisemad tähtsamblad. Kuid nagu nimest näha, teda viimasel ajal enam tähtsammalde hulka ei paigutatagi. Tähtsammalde perekonnas on ka tehtud ümberkorraldusi ja endise tähtsammalde perekonna samblad on nüüd laiali jaotatud mitmesse uude perekonda. Üks suuremaid neist liikide arvu poolest ongi lehiksammalde perekond. Lehiksamblad erinevad tähtsammaldest (praeguses perekondade jaotuses) tugevama kasvu ning suuremate  ja ümarama tipuga lehtede poolest. Praegu tähtsammalde perekonda jäänud samblaliikidel on lehed süstjad ja terava tipuga. Lehiksammaldega sarnanevad ka viltvarre perekonna liigid.

Lehiksammalde perekonna teiste liikide hulgast on lainjat lehiksammalt siiski väga kerge ära tunda. Lainja lehiksambla lehed on piklikud ja tömbi tipuga nagu keel ja lehe pikkus võib olla kuni poolteist sentimeetrit. Mitte ilma põhjuseta ei ole selle sambla liiginimetuseks saanud ka "lainjas", sest tema lehed on selgete ristipidiste lainetega. Eriti selgesti on lehtede lainelisus märgata lehe servades. Teistel lehiksammaldel on suured munakujulised ja siledad lehed. Suure suurendusega vaadates võib märgata, et lainja lehiksambla lehtede servades on väikesed hambakesed. Need on nii väikesed, et koosnevad vaid ühest või kahest rakust.

Lainjas lehiksammal võib ainsana lehiksammalde perekonnast varre tipus puukujuliselt haruneda, andes 3-4 kaarjat oksa. Värvuselt on lainjas lehiksammal roheline ja eriti ilus siis, kui on niiske aastaaeg – näiteks sügis. Seevastu kuumal suvel ära kuivades tõmbuvad tema muidu väga lopsakad lehed krussi ja samblal on hoopis teine ilme. Sel juhul muutub ka lehtede värvus kollakasroheliseks. Lainjal lehiksamblal puudub eriline läige.

Leida võib lainjat lehiksammalt enamikest niisketest kohtadest, ka sellistest, kus aegajalt veidi porine on. Nii peetakse teda eelkõige lodumetsade liigiks. Kuid samuti võime teda leida salumetsa niiskematest kohtadest ja soistest metsadest ning võsastikest madalatelt järve- või jõekallastelt. Aga pole ka mingi ime, kui avastate lainja lehiksambla kasvamas linnas niiskel muruplatsil suure maja varjus või pargis puudega varjatud maapinnal. Enamasti esineb lainjas lehiksammal koos teiste sammaldega, näiteks väikesi puukesi meenutavate roossambla ja tüviksambla tuttidega. Kuid vahel võib ta ka üksi küllaltki suuri vaipkatteid moodustada.

Lainjal lehiksamblal kasvab maa seest välja üks vars, millel arenevad nii emas- kui isassuguorganid. Viljastunud munarakust moodustub eoskupar ja selles arenevad paljunemiseks vajalikud eosed. Huvitav on aga see, et ühest varrest võivad välja kasvada ka teised varred, neil aga eoseid ei teki. Viimased on erinevalt eoskupraid kandvatest vartest kaarekujulised.