Kaelushiir

Kaelushiir on kollakaspruuni seljapoole ning valge kõhu- ja kurgualusega hiirlaste sugukonda kuuluv näriline. Talle on iseloomulik kollane kaelus või laik kurgu all, mis sageli ulatub eesjalgadele. Kaelushiire kõrvad on suured ja saba pikk. Noorloomad on üleni hallid ja neil võib kaelus puududa, mistõttu on nad äärmiselt sarnased väike-metshiirele.

Kaelushiire levila hõlmab suuremat osa Euroopast ning Eestis on tegu tavalise ja arvuka liigiga. Neid leidub väga erinevates elupaikades. Eelkõige asustavad nad leht- ja segametsi, aga ka metsaservi, parke, põõsastikke ja põldusid. Ta on väga osav ronija ning liigub sageli puudel ja põõsastel. Samuti on ta võimeline sooritama kuni 50 m kõrguseid hüppeid. Tegu on segatoidulise loomakesega, kes lisaks seemnete või putukate nosimisele on võimeline aeg-ajalt ka väikseid konni, sisalikke või teisi hiiri murdma. Suve alguses sööb kaelushiir rohkesti ka taimede rohelisi osi. Talveks kogub ta omale toiduvarusid, näiteks tammetõrusid, pähkleid või pärnaseemneid. Need paigutab kaelushiir urgudesse, puuõõntesse või vanadesse kändudesse, aga ka linnu pesakastist võib saada tema sahver. Harvad pole ka juhused, kus kaelushiir kolib talveks hoonetesse. Seal võib ta vargsi nosida ka inimeste toitu.

Nagu hiirtele omane, sigivad kaelushiired üsna tihti. Nende sigimisperiood kestab looduses aprillist septembrini, kuid hoonetes elavad isendid võivad sigida aastaringselt. Pesakondi on aastas harilikult 2, maksimaalselt 4. Igas pesakonnas on 2-8, harva kuni 10 poega. Tiinus kestab umbes 3 nädalat. Sündides on pojad pimedad ja paljad, kuid kasvavad kiiresti. Imetamine kestab 3 nädalat ning juba 2-kuuselt on hiirepojad täiskasvanud ja valmis ise sigima.

Looduslikke vaenlasi on kaelushiirel ohtralt - arvuka liigina on ta olulisel kohal toiduahelas, olles saagiks paljudele väikekiskjatele, metssigadele ja röövlindudele. Kuna kaelushiiri on palju ja suure osa nende toidulauast moodustavad seemned, on teda peetud metsa- ja põllukahjuriks. Siiski ei avalda ta suurt negatiivset mõju.