Lagrits - täiendav info

Lagrits

Liiginimi eesti keeles Lagrits

Liiginimi ladina keeles Eliomys quercinus (L.)

Rahvapäraseid nimesid oravhiir, magaja orav, aiahiir, tammehiir

Kehamõõtmed Tüvepikkus 12-17 cm, saba 10-14 cm

Kehamass 60–90g, enne talveund kuni 130g

Levik Eestis ja maailmas Kunagi kattis liigi levila enamiku Euroopast (Soomest Lõuna-Itaaliani ning Portugalist Venemaa Uurali mäestikuni), kuid 1950.–1970. aastate vahel hakkas lagrits mitmetest Euroopa riikidest äkitselt kaduma. Praegu piirdub lagritsa levila peamiselt Lääne- ja Lõuna-Euroopaga. Mitmes Kesk-Euroopa riigis on säilinud vaid üksikud leiukohad. Elujõulised asurkonnad on alles Lääne-Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias. Siiski on kõikides nendes piirkondades lagritsaid jäänud palju vähemaks ja liigi arvukuse langus jätkub praegugi.

Eestis toimus viimane tõestatud kohtumine lagritsaga 1986. aastal Harjumaal. Varem oli liik levinud laialdaselt üle Eesti, kuid praeguseks on ta Eesti loodusest kadunud ehk piirkondlikult väljasurnud.

Arvukus Eestis Välja surnud

Elupaik ja -viis Lagrits asustab erinevaid elupaiku. Ta elutseb leht-, okas- ning segametsades ja madalatel mäeahelikel, aga mõnedes piirkondades ka aedades ning isegi linnades (nt Saksamaal). Sageli valib lagrits elupaigaks maastiku, kus esineb kivikuhilaid või vanu kivimüüre.

Lagrits on ööloom. Päevasel ajal puhkavad nad puuõõnsustes, juurealustes käikudes või ka pesakastides. Talveuneks meeldib neile pugeda näiteks kivihunnikutesse. Talveune ajaks koonduvad lagritsad sageli rühmadesse, et koos sooja hoida. Enne talveund koguvad nad naha alla korraliku rasvavaru, mistõttu võib nende kaal sügise jooksul lausa mitmekordistuda.

Toitumine Lagrits on oportunistlik omnivoor ehk kõigesööja. Loomse toidu osakaal on suur: mardikad, teod, nälkjad, vihmaussid ja tuhatjalgsed, aga ka ettejuhtuvad ämblikud, sihktiivalised ja muud putukad. Lisaks sööb kevaditi noori lehti ja õisi, sügise poole aga marju ja erinevaid vilju. Võib ette tulla ka väiksemate selgroogsete (linnupojad, kahepaiksed) ning linnumunade söömist.

Sigimine Sigimishooaeg algab kevadel pärast talveunest ärkamist ja võib laiuskraadist sõltuvalt kesta suve alguseni. Eesti oludes sigivad nad ilmselt vaid ühe, lõuna pool ka kaks korda aastas. Pärast 22–28 päeva kestnud tiinust sünnib mai ja juuli vahel 2–8 poega. Närilistele omaselt on lagritsate looduslik suremus kõrge ning suur osa poegadest hukkub enne suguküpsuse saavutamist.

Pojad on sündides pimedad ja karvutud; silmad avanevad umbes kolme nädala vanuselt. Imetamine kestab umbes neli nädalat ning iseseisvaks saavad pojad 6–8-nädalaselt. Oma pesa vooderdavad lagritsad samblaga, rajades selle sageli kivihunnikutesse või juurealustesse urgudesse.

Areng Suguküpsuse saavutavad lagritsad kevadel, peale nende esimest talve.

Lagritsate eluiga on looduses kuni kaks aastat, kuid tehistingimustes 3-5 aastat.

Koht ökosüsteemis Lagritsad söövad peamiselt selgrootuid ja erinevaid vilju, olles ise söögiks suurematele kiskjatele, nagu röövlinnud, kärplased, kährikud ja rebased.

Ohustatus ja kaitse III kaitsekategooria liik, kes on praeguseks Eesti loodusest kadunud. Alates 2025. a tegelevad Tartu Ülikool ja Tallinna Loomaaed lagritsa taasasustamisega Eestisse. Taasasustamine toimub esialgu Pakri saartel.

Liiginimi eesti keeles	Lagrits
Liiginimi ladina keeles	Eliomys quercinus (L.)
Rahvapäraseid nimesid	oravhiir, magaja orav, aiahiir, tammehiir
Kehamõõtmed	Tüvepikkus 12-17 cm, saba 10-14 cm
Kehamass	60–90g, enne talveund kuni 130g
Levik Eestis ja maailmas	Kunagi kattis liigi levila enamiku Euroopast (Soomest Lõuna-Itaaliani ning Portugalist Venemaa Uurali mäestikuni), kuid 1950.–1970. aastate vahel hakkas lagrits mitmetest Euroopa riikidest äkitselt kaduma. Praegu piirdub lagritsa levila peamiselt Lääne- ja Lõuna-Euroopaga. Mitmes Kesk-Euroopa riigis on säilinud vaid üksikud leiukohad. Elujõulised asurkonnad on alles Lääne-Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias. Siiski on kõikides nendes piirkondades lagritsaid jäänud palju vähemaks ja liigi arvukuse langus jätkub praegugi. Eestis toimus viimane tõestatud kohtumine lagritsaga 1986. aastal Harjumaal. Varem oli liik levinud laialdaselt üle Eesti, kuid praeguseks on ta Eesti loodusest kadunud ehk piirkondlikult väljasurnud.
Arvukus Eestis	Välja surnud
Elupaik ja -viis	Lagrits asustab erinevaid elupaiku. Ta elutseb leht-, okas- ning segametsades ja madalatel mäeahelikel, aga mõnedes piirkondades ka aedades ning isegi linnades (nt Saksamaal). Sageli valib lagrits elupaigaks maastiku, kus esineb kivikuhilaid või vanu kivimüüre. Lagrits on ööloom. Päevasel ajal puhkavad nad puuõõnsustes, juurealustes käikudes või ka pesakastides. Talveuneks meeldib neile pugeda näiteks kivihunnikutesse. Talveune ajaks koonduvad lagritsad sageli rühmadesse, et koos sooja hoida. Enne talveund koguvad nad naha alla korraliku rasvavaru, mistõttu võib nende kaal sügise jooksul lausa mitmekordistuda.
Toitumine	Lagrits on oportunistlik omnivoor ehk kõigesööja. Loomse toidu osakaal on suur: mardikad, teod, nälkjad, vihmaussid ja tuhatjalgsed, aga ka ettejuhtuvad ämblikud, sihktiivalised ja muud putukad. Lisaks sööb kevaditi noori lehti ja õisi, sügise poole aga marju ja erinevaid vilju. Võib ette tulla ka väiksemate selgroogsete (linnupojad, kahepaiksed) ning linnumunade söömist.
Sigimine	Sigimishooaeg algab kevadel pärast talveunest ärkamist ja võib laiuskraadist sõltuvalt kesta suve alguseni. Eesti oludes sigivad nad ilmselt vaid ühe, lõuna pool ka kaks korda aastas. Pärast 22–28 päeva kestnud tiinust sünnib mai ja juuli vahel 2–8 poega. Närilistele omaselt on lagritsate looduslik suremus kõrge ning suur osa poegadest hukkub enne suguküpsuse saavutamist. Pojad on sündides pimedad ja karvutud; silmad avanevad umbes kolme nädala vanuselt. Imetamine kestab umbes neli nädalat ning iseseisvaks saavad pojad 6–8-nädalaselt. Oma pesa vooderdavad lagritsad samblaga, rajades selle sageli kivihunnikutesse või juurealustesse urgudesse.
Areng	Suguküpsuse saavutavad lagritsad kevadel, peale nende esimest talve. Lagritsate eluiga on looduses kuni kaks aastat, kuid tehistingimustes 3-5 aastat.
Koht ökosüsteemis	Lagritsad söövad peamiselt selgrootuid ja erinevaid vilju, olles ise söögiks suurematele kiskjatele, nagu röövlinnud, kärplased, kährikud ja rebased.
Ohustatus ja kaitse	III kaitsekategooria liik, kes on praeguseks Eesti loodusest kadunud. Alates 2025. a tegelevad Tartu Ülikool ja Tallinna Loomaaed lagritsa taasasustamisega Eestisse. Taasasustamine toimub esialgu Pakri saartel.