| Liiginimi eesti
keeles |
Lagrits |
| Liiginimi ladina
keeles |
Eliomys quercinus
(L.) |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Tammehiir, aiahiir |
| Kehamõõtmed |
Tüvepikkus 10...18 cm,
saba 8...15 cm |
| Kehamass |
80...150 grammi |
| Levik Eestis ja
maailmas |
Levinud Euroopas kuni
Uuraliteni, okasmetsade vööndist kõrbeteni. Eestis
levinud mandril, sagedamini esineb Lõuna-Eestis. |
| Arvukus Eestis |
Väga vähearvukas, haruldane. |
| Elupaik ja -viis |
Eelistatult leht- või
segametsades, hea meelega ka inimese läheduses. Eestis
eelistab kiviaedade ja -hunnikute lähedust. Kerajas pesa
on kas puuõõnes, vanas linnupesas või okste vahel.
Liigub palju maapinnal. Öise aktiivsusega
üksikeluviisiline unilane, kel puudub külmatardumus.
Oktoobrist maini viibib oma pesas talveunes. |
| Toitumine |
Segatoiduline, kes ei
põlga ära ei taimset ega ka loomset toitu, eelistades
nähtavasti loomset. Sööb putukaid ja nende vastseid,
tigusid, väiksemaid selgroogseid, linnumune ning taimede
seemneid. |
| Sigimine |
Meil poegib korra,
lõuna pool kaks korda aastas. Tiinus kestab 22...24
päeva. Pojad (tavaliselt 3...5, harva 2...7) sünnivad
juunis - juulis. Pojad on sündides paljad ja pimedad.
Nägema hakkavad nad paarikümne päeva vanuselt.
Imetatakse poegi kuu aega. Pojad iseseisvuvad kuue kuu
vanuselt. |
| Areng |
Suguküpsuse
saavutavad lagritsad ühe aasta vanuselt. Eluiga ei
ületa neil tavaliselt viit aastat, kuid erandjuhtudel
võib see küündida 9 aastani. |
| Koht ökosüsteemis |
Süües ja lõhkudes
linnupesi teeb mingil määral neile liikidele kahju. Ise
on toiduks endast suurematele röövloomadele ja
-lindudele. Madala arvukuse tõttu erilist mõju ei oma. |
| Ohustatus ja kaitse |
Haruldase liigina
kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. |