Lagrits on omapärase välimusega unilaste sugukonda kuuluv näriline, kes on Euroopa endeemne liik. Selja poolt on ta punakaspruun, aga kurgualune, kõht ja käpad valged. Lagritsale omase ilme annab must vööt, mis ulatub silmast kõrvani ja moodustab näole iseloomuliku „maski“. Vaenlaste petmiseks on ka lagritsa saba silmatorkavalt värvunud: enamjaolt pruun ja must, otsast valge tipuga. Vaenlane, kes märkab saba, ründab seda ja seega pääseb lagrits ainult sabanaha kaotusega (see tuleb kergelt ära). Hiljem kärbub ka saba ja nii ongi üsna paljud lagritsad ilma sabata.
Lagrits elutseb nii leht-, okas- kui ka segametsades, eelistades sageli kiviaedade ning -hunnikute lähedust. Neile meeldib pesa rajada näiteks kivikuhjadesse või juurealustesse urgudesse. Võivad suvisel ajal kasutada ka pesakaste. Oma pesa vooderdavad nad samblaga.
Ta toitub meelsasti igasugustest väikestest selgrootutest, nagu teod, nälkjad ja lülijalgsed, aga ka taimedest – kevadel noortest lehtedest ja õitest, sügise poole viljadest ja marjadest. Toiduotsinguile siirdub lagrits pimeduse saabudes. Päevasel ajal eelistavad nad, nagu ööloomad ikka, magada.
Pimedad ja paljad pojad ilmuvad lagritsatel pessa mais-juulis. Kolme nädala möödudes saavad nad nägijateks ning kuu vanuselt lõpetavad imemise. Suguküpsuse saavutavad nad alles järgmisel kevadel. Lagritsad elavad looduses harva üle kahe aasta, kuid loomaaias võivad elada ka 3-5 aastat.
Eestis toimus viimane tõestatud kohtumine lagritsaga 1986. aastal ning praegu arvatakse nad Eesti loodusest väljasurnuks. Alates 2025. aastast teevad Tartu Ülikool ja Tallinna Loomaaed koostööd, et lagrits Eestisse tagasi tuua. Lagrits kuulub III kaitsekategooriasse.