Siil on putuktoiduliste seltsi kuuluv imetaja,
kelle selg, küljed ja kukal on kaetud kuni 6000 okkaga. Okkad on
kehapoolses osas helepruunid, keskel tumepruunid ja otsas valkjad.
Tegelikult pole siili okkad muud, kui karvad, mis on spetsiaalse
kesta abil jäigastunud.
Siiliga on paljud kohtunud, sest sageli leidub neid just inimtekkelistes elupaikades - parkides ja kalmistutel, aga ka koduaedades. Kasuliku loomana toitub ta aias kõiksugu kahjuritest. Siili toidulaual on peamiselt erinevad selgrootud, näiteks tuhatjalgsed, putukad, vihmaussid ja nälkjad. Vahel juhtub tema menüüsse ka suuremaid loomi, nagu konnad, sisalikud, maod, hiired... isegi väiksed kalad. Mõnikord võib siil rüüstata isegi maas pesitsevate lindude pesi, süües mune ja linnupoegi. Kui loomset toitu kätte ei saada, lepitakse taimsega - sobivad nii puuviljad, marjad kui ka seemned. Ise on siil toiduks mitmetele suurematele kiskjatele - mägrale, rebasele, nugisele. Ka röövlinnud võivad siili vaenlasteks olla. Ohtu tajudes tõmbab siil end kerra nii, et välja paistavad ainult teravad okkad.
Talve veedab siil sügavas unes, mille jooksul tema ainevahetus aeglustub ja kehatemperatuur langeb 4-6 kraadini. Talveuni kestab Eestis oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini, kuid levila lõunapoolsetel aladel ei pruugigi siilid talveunne jääda. Kuigi üldiselt on siilid üksiku eluviisiga, siis talveune ajaks võivad nad koguneda väikestesse gruppidesse.
Suve jooksul toob siil ilmale kaks pesakonda poegi - esimese mais ja
teise juulis-augustis. Ühes pesakonnas on 2-10, enamasti 5-7 poega.
Sündides kaaluvad pojad vaid 11-25 grammi. Nende eest hoolitseb
emasloom üksi. 2 nädala vanuselt avanevad poegade silmad, 3-nädalaselt
on nad valmis pesast väljuma. Imetamine kestab aga veel umbes 3
nädalat. Esimene pesakond lahkub ema juurest suve keskel, teine aga
talvitub koos emaga.
Looduskaitse alla siil ei kuulu ja üldiselt on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kuigi minevikus oli nende arvukus mõnevõrra väiksem. Inimasulates ja nende läheduses elutseva liigina on üheks suuremaks ohuks hukkumine autoteedel. Sagedasim loodusliku surma põhjus on aga kiskja saagiks langemine või külmumine talveune ajal.