Saarmas on saleda ja pikliku kehaga kärplane, kellel on lühikesed jäsemed ja pikk jäme saba. Karvkate on värvuselt pruun, seljapool tumedam kõhupool heledam. Pea küljed, mokad ja kurgualune on valkjad. Saarmas on poolveelise eluviisiga loom, kes elutseb ojade, kraavide, jõgede või järvede kallastel. Ujumisel aitavad teda ujulestad, mis asuvad nii esi- kui tagajalgade varvaste vahel. Ujumisel ulatuvad veest välja vaid tema nina ja silmad.
Enamasti on saarmas aktiivne öösel või hämaral ajal. Ühe öö jahiretked võivad olla 3-10 km pikad, kuid talvel, kui veekogud külmuvad, võib ta veelgi pikemaid rännakuid ette võtta, otsides lahtiseid veekogusid. Saarma meelistoiduks on kahepaiksed ja kalad, kuid mingil määral sööb ta ka veekogu kaldavööndis elavaid närilisi, nt mõningaid hiiri, mügrisid või ondatraid. Vahel satub tema toidulauale ka veelindude poegi, vähilaadseid, veeputukaid ja limuseid.
Varjumiseks kasutab saarmas urgusid. Need asuvad enamasti kaldas ja urusuu avaneb sageli vee alla - sellisel juhul on pesakambri laes õhuauk. Ühel saarmal võib olla mitu puhke- ja varjepaika. Vahel võivad nad elada ka kopra elupaigas - territooriumi jagamine pole neile probleem, kuna toidu pärast nad omavahel ei konkureeri.
Väljaspool sigimisperioodi on saarmad üksiku
eluviisiga. Kuigi paaritumine võib toimuda igal aastaajal, toimub
see Eestis enamasti varakevadel, kus juures emasloomad ei saa poegi
tingimata igal aastal. Pärast 61-63 päeva pikkust tiinust sünnib 1-3
poega, kelle eest hoolitseb emasloom üksi. Siiski on tähtis roll ka
isasloomal - kuigi ta otseselt poegi ei kasvata, on tema ülesandeks
kaitsta territooriumi ning ta elab eraldi urus pesakonna lähedal.
Imetamine kestab 2 kuud, kuid esimeseks talveks jäädakse veel emaga
kokku.
Looduslikke vaenlasi saarmatel palju ei ole. Talvel on nad siiski kiskjatele haavatavamad - kuna nad vajavad saagi püüdmiseks lahtist vett, on vahel vaja ette võtta pikki retki jäävabade veekogude leidmiseks. See aga kurnab saarmat ja muudab ta kergeks saagiks näiteks huntidele või ilvestele. Peale talvise toidunappuse ohustavad neid ka erinevad inimtegurid, näiteks veekogude reostumine ja elupaikade kadumine, samuti hukkumine kobrastele mõeldud püünisraudades. Saarmas kuulub Eestis III looduskaitsekategooriasse, kuid õnneks on nad praegu soodsas seisundis ja küllaltki arvukas liik.