Põld-uruhiir on hamsterlaste sugukonda kuuluv näriline, kes oma tömbi nina ja lühikese saba tõttu on välimuselt väga sarnane teiste uruhiirtega, eriti kuhja-uruhiirega, kellest on teda võimalik eristada vaid kolju ehituse abil. Teine äärmiselt sarnane liik on niidu-uruhiir, kellest põld-uruhiire eristamiseks tuleks vaadata hiire kõrvu - niidu-uruhiirel on kõrvalesta servas hõredad ja pikad karvad, põld-uruhiirel aga tihedad ja lühikesed. Värvuselt on põld-uruhiir helepruun, kerge roheka või hallika alatooniga.
Tegu on üle kogu Eesti arvuka ja tavalise liigiga, kuigi ta on siin oma levila põhjapiiril. Elupaikadest asustab ta kuivemapoolseid avamaastike - nii looduslikke kui ka inimmõjulisi. Näiteks leidub neid sageli niitudel ja põldudel, kusjuures viljapõldudel sigivad nad võrreldes looduslike biotoopidega edukamalt. Tihedaid puistuid põld-uruhiired väldivad.
Sageli elavad põld-uruhiired väikeste rühmadena, mis hõlmavad mõnesaja ruutmeetri suuruseid territooriume. Nad tegutsevad põhiliselt maapinnal, kasutades seal liikumiseks väljakujunenud käiguradade süsteeme. Rajad ulatuvad üle kogu territooriumi ning aitavad orienteeruda ja kiiremini liikuda. Pesad rajatakse maa alla, mõnekümne sentimeetri sügavustesse urgudesse - sinna on hea varjuda ning sinna võidakse koguda ka toiduvarusid. Valdavalt on uruhiired taimtoidulised, kuigi vähesel määral on nende menüüs ka putukad. Põhiliselt söövaad nad siiski rohttaimede rohelisi osi, vahel ka seemneid, vilju ja juuri (siin tulevad kasuks maa-alused urud), mõnikord isegi puukoort.
Nagu teisedki uruhiired, on ka põld-uruhiired väga suure sigivusega. Nende sigimisperiood kestab märtsist oktoobrini ja selle aja jooksul tuuakse tavaliselt ilmale 3 pesakonda. Tiinus kestab vaid 19-21 päeva ja igas pesakonnas on keskmiselt 5 (2-12) poega. Imetamine kestab vaid 20 päeva, pärast mida nad asuvad iseseisvat elu elama ja üsna pea ka ise poegi saama. Nii suur sigivus tähendab uruhiirtele ka lühikest eluiga. Põld-uruhiirte keskmine eluiga looduses on vaid 4,5 kuud, mis tähendab, et üle talve elavad tavaliselt vaid aasta viimases pesakonnas sündinud pojad. See-eest mängivad nad väga suurt rolli toiduahelas, olles kohati paljude röövlindude ja väikekiskjate põhiliseks toiduks