Võsa-uruhiir on 8-10 cm pikkune, seljalt tumehalli ja kõhu poolt heledama halli värvusega.
Võsa-uruhiir on levinud vaid Euroopas ning Eestist on teda leitud vähe ja sellepärast on ka andmeid tema eluviisi kohta napilt. Üldiselt asustavad uruhiired meelsamini avakultuurmaastikke kui metsi. Neid võib kohata põldudel, parkides, aedades ja metsatukkades.
Nimetus uruhiir näitab, et see liik on tihedalt seotud urgudega ning vastavalt sellele on ka ta välimus teistsugune. Et võsa-uruhiir liigub tihti mööda maa-aluseid käike, siis on ta karvkate väga tihe ja madal, silmad ja kõrvad on väikesed ning karvadesse peitunud ja saba lühike. Uruhiired kaevavad urge ise, kuid kasutavad meelsasti ka mutikäike. Võsa-uruhiirte urud on keerukad ja paljude käikude ning väljapääsudega. Urud on tihti omavahel ühendatud. Teistest käikudest allpool asuvad tagavarade panipaik ja pesakamber, mis on paksult pehme rohuga vooderdatud.
Uruhiired söövad peamiselt taimset toitu, eriti taimede rohelisi osi, aga ka igasuguseid seemneid ning ära ei öelda ka putukatest. Talvel võivad uruhiired närida puukoort ja sellega olulist kahju tekitada. Talvetagavara koosneb peamiselt teraviljaseemnetest.
Võsa-uruhiire sigimisperiood kestab tavaliselt märtsist oktoobrini, kuid kui talved on pehmed ja toitu palju, võib ta poegi sünnitada aasta ringi. Pesakondade arv võib ulatuda 3-8-ni ning igaühes on 2-4 poega. Sündides on pojad ilma karvadeta ja pimedad, silmad avanevad neil 10-11. elupäeval ning emahiir toidab neid piimaga umbes 2 nädala vältel. Suguküpseks saavad noored hiired 2 kuu vanuselt. Looduses on võsa-uruhiirte eluiga keskmiselt 1,5 aastat, vaid eriti heades tingimustes võib see ulatuda 2 aastani.
Vaenlasi on hiirtel ohtralt - nende hulka kuuluvad nii nirgid, kärbid, tuhkrud ja rebased kui ka metssead, kullid ja kakud.