Võsa-uruhiir on umbes 8-10 cm pikkune hamsterlaste
sugukonda kuuluv näriline. Nagu uruhiirtel ikka, on ka temal
suhteliselt lühike saba ja tömp nina. Kuigi võsa-uruhiir tegutseb ka
maa peal, elutseb ta võrreldes teiste uruhiirtega oluliselt rohkem
ka ma all. Seetõttu on tema silmad väiksemad ja karv sametisem kui
teistel hiirtel.
Võsa-uruhiir on levinud vaid Euroopas ja seda
suhteliselt väiksel alal. Nende levila põhiosa jääb Kesk-Euroopasse,
ulatudes Prantsusmaast Ukrainani. Loode-Venemaal asub üks
eraldiseisev, isoleeritud asurkond, mille levila ulatub servapidi ka
Eestisse. Eestis tuvastati võsa-uruhiirte esinemine esimest korda
1983. aastal. Sellest ajast on leide veel ning tundub, et põhiliselt
asustavad nad Eesti ida- ja lõunaosa. Siiski ei ole neid just palju
kohatud ning seetõttu on ka andmeid nende siinse eluviisi kohta
küllalt napilt.
Nad võivad asustada väga erinevaid alasid - nii leht- kui ka okasmetsi, niitusid ja karjamaid. Valdavalt tegutseb võsa-uruhiir maa all, rajades sinna käike ja süües taimede juuri või muid maa-aluseid osi. Urgudesse võib ta koguda ka talvevarusid. Sigimine võib toimuda aastaringselt, igas pesakonnas on 2-3 poega.
Pisikese loomana on uruhiirel rohkelt vaenlasi. Neist toituvad röövlinnud, kärplased, rebased, metssead jne. Looduskaitse alla võsa-uruhiir Eestis ei kuulu, kuid levila piiril asuva loomana, kelle eluviisi kohta on väheste leiuandmete tõttu vähe teada, on ta hinnatud ohulähedaseks liigiks.