Nirk

Kärplaste sugukonda kuuluv nirk on maailma väikseim kiskjaline, olles umbes 11-26 cm pikk ja kaaludes kuni 100 grammi. Tal on pikk ja sale keha ning lühikesed jäsemed, lühikesed kõrvad ja saba. Suvekarvas on tema selg, küljed ja saba punakaspruunid ning kurgualune, rind, kõht ja käppade siseküljed valged. Talvekarvas on nirk aga üleni valge. Kuna suuruse järgi on looduses neil raske vahet teha, võib nirk kergesti kärbiga segamini minna. Kahe liigi eristamiseks tuleks vaadata saba - kärbil on sabaots must, isegi valges talvekasukas, nirgil aga mitte.

Nirk on laialt levinud suuremal osal põhjapoolkerast - Põhja-Ameerika ja Euraasia metsavööndis. Kindlat elupaigaeelistust tal pole, oluline on sobivate varjepaikade ja piisava toidu olemasolu. Selleks sobivad nii metsad kui ka põllumajandusmaastikud, vahel ka veekogude või hoonete lähedased alad. Üksiku eluviisiga nirgid on aktiivsed kogu ööpäeva jooksul, kordamööda puhates ja toitu otsides. Puhkepaigaks on tavaliselt pesa, mis rajatakse urgu, kivivaresse, puuriita vms, ja vooderdatakse saakloomade karvadega. Talvel võivad urud olla lume sees - lume all liikuvast nirgist annavad aimu sinna minekust või sealt tulekust lumme jäänud augud.

Nirgi põhiliseks toiduobjektiks on erinevad pisinärilised, eriti uruhiired. Sageli tabab nirk hiiri nende käikudes. Samuti võib nirk murda linde või süüa erinevaid selgrootuid. Kui toitu on külluses, kogub ta omale mustadeks päevadeks varusid. Näljasurma vältimiseks peab nirk sööma vähemalt kord 24 tunni jooksul.

Kui toitu on piisavalt, on nirgil aastas kaks jooksuaega - esimene veebruaris või märtsis ja teine mais või juunis. Tiinus kestab 34-37 päeva, esimene pesakond sünnib aprillis või mais ja teine juulis või augustis. Pesakonnas on 3-7 poega, kes kaaluvad sündides ainult paar grammi ning on pimedad ja abitud. Neid imetatakse umbes kuu aega, kuniks avanevad nende silmad. Kahe kuu vanuselt oskavad nirgipojad ise saaki surmata ja hiljemalt 3-kuuselt asuvad nad iseseisvat elu elama.