Kuni 1980. aastani peeti tõmmulendlast habelendlasega samaks liigiks, ent praeguseks on teada, et tegu on eraldi liikidega. Tõmmulendlane on pisikest kasvu nahkhiir, kelle karvkate on pruun või hallikaspruun ja karvade tipud sageli kollaka läikega. Kõhupoolel on karvastik heledam. Tema nägu, kõrvad ja lennus on pruunid, kuid noorloomadel võivad need peaaegu mustad olla. Kõrvad on kujult piklikud ja ahenenud tipuga.
Tõmmulendlane on levinud eelkõige Euroopa kesk- ja
idaosas ning tegutseb üsna erinevates puistutes. Talle võivad koduks
olla samahästi nii okas-, leht- kui ka segametsad, samuti pargid.
Toiduotsinguil tiirleb ta peamiselt puistute servaaladel, piki
metsaserva, alleed või hekke. Sarnaselt teistele nahkhiirtele
kasutab ka tõmmulendlane öise eluviisiga loomana orienteerumiseks ja
toidu leidmiseks kajalokatsiooni. Valdava osa tema õhust nopitud
saakloomadest moodustavad ööliblikad, kahetiivalised ja ämblikud.
Küll aga suudab ta toitu noppida ka pindadelt - sellisel juhul
võivad suure osa saagist moodustada mittelendavad lülijalgsed.
Päevaks varjuvad tõmmulendlased väikeste kolooniatena vanadesse hoonetesse, puuõõntesse, lahtise puukoore alla või nahkhiirte varjekastidesse. Neid varjepaiku võivad nad jagada kääbus- ja pargi-nahkhiirega. Ka talveks varjutakse mõnda turvalisse paika - sedapuhku maa-alustesse ruumidesse, näiteks mahajäetud kaevanduskäikudesse, suurtesse mõisakeldritesse vms. Talveuni algab Eestis septembris-oktoobris ja lõppeb aprillis-mais.
Sügisel parvlemispaikades ja talvel talvitumispaikades toimub tõmmulendlaste paaritumine. Siiski ei viljastu emasloom enne, kui on kevadel talveunest ärganud. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis võivad olla kuni 200 isendi suurused, enamasti jäävad siiski 20-60 vahele. Isasloomad veedavad suve üksikult. Juunis või juuli alguses sünnivad järglased, keda on tavaliselt igal emasloomal vaid üks korraga. Juba 3-4 nädala pärast saavad pojad lennuvõimeliseks ja iseseisvuvad - siis hajuvad ka emaste poegimiskolooniad.
Tõmmulendlane on Eestis hajusalt levinud, kuid
suhteliselt tavaline liik ja väikelendlaste seas kindlasti kõige
arvukam. Niisiis on ta Eesti punase nimistu järgi soodsas seisundis
olev liik, sama kehtib rahvusvaheliste ohuhinnangute puhul. Siiski,
nagu kõik käsitiivalised, on ka tõmmulendlane Eestis kaitse all ja
kuulub II kaitsekategooriasse. Ohuteguriteks võivad olla erinevad
häiringud, näiteks poegimiskolooniates ehitustööde ajal või
talvituspaikades. Samuti on ohuks talvituspaikade hävimine.