Tiigilendlane

Tiigilendlane on Eestis elavast 5 lendlaseliigist suurim. Tema karvkate on värvuselt pruun või hallikaspruun, kõhul aga valge või hallikasvalge, kusjuures värvuse üleminek on selgepiiriline. Nägu on punakaspruun, kõrvad ja lennunahk pruunikad. Tiigilendlase kõrvad on suhteliselt suured.

Tiigilendlane on levinud üsna kitsal alal Euroopas ning nende levila tuumikalad on Madalmaades ja Baltikumis. Nende elupaikadeks on veekoguderohked või suurte veekogudega piirkonnad. Saagi püüdmiseks lendab ta vaikse vooluga või seisva veega veekogude kohal, vahel ka niitude ja roostike kohal ning metsaservades. Kuna tema elupaigad on seotud veega, on veega seotud ka tema saakputukad. Sageli haarab ta putukaid mitte ainult õhust, vaid ka tagajalgadega otse veepinnalt.

Paaritumine algab augusti keskpaigast - sel ajal hõivavad isasloomad hoonetes, puuõõntes või mujal varjatud kohas paaritumispaiga ja meelitavad sinna emasloomi. Paaritumine võib toimuda ka sügisel parvlemispaikades või talvel talvitumispaikades. Septembris-oktoobris jääb tiigilendlane talveunne ning ärkab aprillis-mais. Alles siis emasloomad viljastuvad. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, kus toovad juuni kespaigast juuli alguseni ilmale oma pojad, keda on tavaliselt korraga 1. Juba 4 nädala vanuselt pojad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad, misjärel poegimiskolooniad hajuvad.

Tiigilendlane kuulub Eestis II looduskaitsekategooriasse. Üldiselt on nende arvukus vähenev ja nad on hinnatud ohulähedaseks liigiks, Eestis on õnneks tegu veel soodsas seisundis oleva liigiga. Üheks suureks ohuteguriks on suvised ehitustööd, kuna hoonetes paiknevad tiigilendlaste kolooniad on tavaliselt väga rohkearvulised, koosnedes vahel isegi mitmesajast isendist. Samuti ohustavad neid häiringud talvituspaikades ja sobilike talvitumispaikade hävimine.