Veelendlane on suhteliselt väike, lühikeste kõrvadega nahkhiir, kelle selg on hele- või punakaspruun, kõhupool on hallikasvalge ning kõrvad ja lennunahk pruunid. Tiivad on laiad.
Veelendlane on meie tavalisemaid ja arvukamaid nahkhiireliike, kelle elu- ja toitumispaikadeks on peamiselt veekogude ümbrus ja pargiilmelised puistud. Suveöödel võib veelendlasi näha lendamas peaaegu kõikide veekogude - jõgede, tiikide ja järvede - kohal. Nad püüavad toitu vaid mõnekümne cm kõrgusel veepinnast ning hoiduvad lähestikku, esinedes sageli suuremate gruppidena. Aeg-ajalt tõusevad nad 1-2 m kõrgusele ja siirduvad ka veest eemale, puude vahele. Veelendlaste lend on hääletu ja kerge, nad teevad sageli pöördeid ja tiirutavad veepinna kohal. Suuremate järvede puhul hoiduvad nad kalda lähedusse, kuid nad ei pelga lennata ka vaiksete ja varjuliste merelahtede kohal. Veelendlase toitumispaigad on püsivad ning samale tiigile või järvele võivad nad truud olla aastaid.
Päeval otsib koloonia varju peamiselt puuõõntest. Öine toitumislend algab üldiselt tund peale päikeseloojangut, kuid väljalend võib toimuda ka üsna valgel ajal ja siis hoiduvad loomad puude lähedusse.
Talve veedavad veelendlased talveunne suikunult. Talvituspaikadesse - peamiselt suurtesse tehiskoobastesse, mida inimesed ei kasuta - siirduvad lendlased juba septembri lõpupoole ja lahkuvad sealt märtsis-aprillis, kui algab putukate lend. Veelendlastele sobivaim temperatuur koobastes on 3-7 ° C. Kui see langeb alla -2° C, võib loomake juba surnuks külmuda. Talve jooksul ärkavad veelendlased korduvalt ja võivad koopa piires asukohta vahetada.
Veelendlane poegib juuni keskel ja iga täiskasvanud emane sünnitab vaid 1 poja. Selleks kogunevad emasloomad juba mai lõpus poegimiskolooniatesse, mis paiknevad enamasti puuõõntes. Pojad on esialgu abitud ja toituvad vaid emapiimast, kuid juba 1 kuu vanuselt on nad täiskasvanutega ühesuurused ja oskavad ise lennata. Sigima hakkavad noored 1-2 aasta vanuselt. Veelendlast võib lugeda küllaltki pikaealiseks nahkhiireks - rõngastusandmetel on vanim loom elanud 19,5 aastaseks.
Lendlastele tuleks üles seada tehisvarjekaste. Üldse ohustab kõiki lendlasi linnastumisest tulenev elupaikade häving ning sobivate talvituspaikade vähesus, kus loomi ei häiritaks. Veelendlane kuulub looduskaitse alla.