Veelendlane on väikest kuni keskmist kasvu
nahkhiir, üks viiest lendlaseliigist Eestis. Ta on pruunika karvaga,
kõhupoolel valkjas, kusjuures värvuse üleminek selja- ja kõhupoole
vahel on selgepiiriline. Tema nägu on roosakas või punakasrpuun,
kõrvad ja lennunahk on pruunid. Kõrvad on võrreldes teiste
lendlastega suhteliselt lühikesed ja ümara otsaga.
Veelendlane on Euroopas laialt levinud ja Eestiski sageli kohatav liik, keda leidub ka suurematel saartel. Sageli tiirutavad nad veekogude kohal ja nende lähedal asuvates puistutes, vältides suuri avatud alasid. Tihti võib neid kohata toiduotsingutel ka metsaservas, hekkide või alleede läheduses. Putuktoidulise loomana on ka tema saakobjektid peamiselt veega seotud. Veelendlane eelistab aeglase vooluga jõgesid või seisuveekogusid, mille kohal oleks lendamas arvukalt sääski, ehmestiivalisi, ööliblikaid jne.
Päevasel ajal otsivad veelendlased varju puuõõntest, harvem varjuvad nad nahkhiirte varjekastides, sillapragudes või hoonetes. Ühte varjepaika võib koguneda mitmekümnest isendist koosnev koloonia. Nagu kõik nahkhiired, on ka veelendlased aktiivsed vaid soojal aastaajal, magades talvel talveund. Veelendlane otsib selleks mõne maa-aluse ruumi, näiteks koopa, mahajäetud kaevanduskäigu, mõisakeldri vms. Tegu on paikse liigiga, kelle suvised toitumiskohad ja talvised magamispaigad on suhteliselt lähestikku.Suve lõpul ja sügisel, vahel ka talvel talvitumispaikades toimub veelendlaste paaritumine. Emasloom viljastub aga alles maikuus, pärast talveunest ärkamist. Siis kogunevad emased poegimiskolooniatesse, et veeta ühiselt tiinuse ja poegade kasvatamise periood. Need kolooniad koosnevad tavaliselt 20-50 isendist. Järglased, keda on tavaliselt vaid 1 korraga, sünnivad juuni lõpus või juuli alguses. Juba 3-4 nädala möödudes saavad pojad lennuvõimeliseks ja iseseisvuvad. Seejärel poegimiskolooniad hajuvad.
Veelendlane kuulub II looduskaitsegooriasse, kuid on õnneks arvukas ja soodsas seisundis olev liik. Siiski võib neid ohustada sobivate varjepaikade, eriti õõnsate puude hävimist, samuti nende häirimine talvituspaikades ja talvituspaikade kadumine.