Habelendlane on üks Euroopa väiksemaid nahkhiiri,
kes sarnaneb oma välimuselt ja eluviisilt väga tõmmulendlasega. Kuni
1980. aastani peetigi neid üheks liigiks, kuid praeguseks on teada,
et habelendlane on siiski eraldiseisev liik. Erinevalt
tõmmulendlasest on habelendlane Eestis haruldane liik, kelle leide
on teada suhteliselt vähe. Leiud pärinevad peamiselt Hiiumaalt,
samuti on mõnel korral tuvastatud nende talvitumine Piusas ja
Narvas.
Habelendlane on väga pisike, kaaludes vaid 4-7
grammi. Tema karv on tume- või hallikaspruun, kõhupoolel pisut
heledam. Karvatipud võivad olla värvunud punakalt või kuldselt. Nägu
ja kõrvad on mustad. Usaldusväärselt saab habelendlast ja
tõmmulendlast üksteisest eristada vaid hammaste kuju ja paigutuse
järgi, mida eksperdid teevad luubiga.
Oma levila põhiosas elutseb habelendlane küllalt erinevates biotoopides, sh avatud ja poolavatud maastikel, kus siiski peab esinema mingil määral puid. Võrreldes tõmmulendlasega on ta siiski metsaga vähem rangelt seotud. Eesti vähesed habelendlase leiud pärinevad rannikulähedastelt aladelt, samas on neid leitud talvitumas ka sisemaal Piusa koobastes.
Habelendlane on aktiivne öösel ja kasutab ringi liikumiseks kajalokatsiooni. Selle abil püüab ta ka lendavaid putukaid. Suure enamuse tema toidust moodustavad erinevad sääsklased, kuid sekka satub ka ööliblikaid, kiletiivalisi jne. Peale lendavate putukate võib tema toidu hulgas olla ka ämblikke ja putukavastseid. Päevasel ajal varjub habelendlane hoonetes leiduvatesse õõnsustesse, lahtise puukoore alla või puuõõntesse.
Talve veedab habelendlane talveunes, mis
tõenäoliselt algab Eestis septembris-oktoobris ja lõppeb
aprillis-mais, nagu teistelgi lendlastel. Talvitutakse erinevates
maa-alustes struktuurides, nt koobastes, mõisakeldrites või
kaevanduskäikudes. Sügisel parvlemispaikades ja talvel
talvitumispaikades toimub habelendlaste paaritumine. Emasloom ei
viljastu aga enne, kui kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse
ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad
poegimiskolooniatesse, isased elavad aga üksikult. Poegimiskolooniad
on harilikult 20-60 isendi suurused. Habelendlastel on tavaliselt
korraga vaid üks poeg, harva ka kaks. Pojad sünnivad juuni teises
pooles või juuli alguses ja iseseisvuvad kuu aja jooksul.
Nagu kõik Eesti nahkhiired, kuulub ka habelendlane Eestis II kaitsekategooriasse. Kuna Eestis on teda väga vähe kohatud ja teadmised temast on puudulikud, on ta hinnatud ohulähedaseks liigiks. Euroopa mastaabis on habelendlane soodsas seisundis. Ohuteguriks võib olla talvitumiseks sobilike koobaste kinnivarisemine või sulgemine, samuti talvitumis- ja poegimiskolooniate häirimine.