Pargi-nahkhiir on väike nahkhiir, kelle värvus on seljalt punakaspruun, kõhupool on hall, pruuni jumega. Noored loomad on mustjaspruunid, halli kõhuga.
Pargi-nahkhiir on kogu Eesti mandriosas suhteliselt sage, kuid saartelt pole teda leitud. Nagu nimigi ütleb, on pargi-nahkhiir seotud parkidega, mis ongi üheks tema lemmikelupaigaks, samuti leidub teda pargitaolistes looduslikes puistutes, alleedel ning hoonete ümbruses. Ta kütib toitu öösel, lennates puude latvade vahel 5-8 m kõrgusel või ka veekogu kohal 4-6 m kõrgusel. Lennu ajal muudab ta sageli suunda, tiirleb ühe koha peal ja teeb järske hüppeid.
Meelistoiduks on pargi-nahkhiirele liblikad ja verdimevad kahetiivalised. Toitumislend on märksa intensiivsem öö hakul, hommikupoole ööd on liikvel vähem loomi. Tihti elutsevad pargi-nahkhiired suurte kolooniatena, mis päevaks varjuvad puuõõntesse või puumajade seinte vahele ja katusealustesse.
Pargi-nahkhiiri võib meil kohata vaid maist septembrini, sest soojalembese loomana rändab ta talvituma lõunapoolsematele aladele.
Mai lõpus koonduvad nahkhiired kokku ja moodustavad poegimiskolooniaid, mis asuvad enamasti puuõõntes või ka hoonetes. Iga emasloom sünnitab 2 poega, kes kasvavad kiiresti ja oskavad lennata juba ühe kuu vanuselt.
Nagu kõik meie nahkhiired, kuulub ka pargi-nahkhiir looduskaitse alla, vaatamata sellele, et ta on üsna tavaline. Kuigi röövloomade näol nahkhiirtel looduses vaenlasi pole, on nad siiski kergesti haavatavad inimeste poolt. Neile mõjub halvasti häirimine ja igasugune inimtegevus, samuti kemikaalide kasutamine putukatõrjes.