Pargi-nahkhiir on väikest kasvu käsitiivaline,
kelle karvastik on punakas- või kastanpruun. Kõhupool on seljast
vaid veidi heledam. Tema nägu, kõrvad ja lennunahk on tumepruunid.
Kõrvad on suhteliselt lühikesed, ümara tipuga ning kujult veidi
kolmnurksed.
Pargi-nahkhiir on kogu Eestis küllaltki tavaline liik, kuigi ta on siin juba üsna oma levila põhjapiiril. Seetõttu kohatakse neid veidi sagedamini Lõuna-Eestis, levila päris põhjapiir jääb Soome lõunarannikule. Pargi-nahkhiire põhiline sigimisala jääbki Ida-Euroopasse, talveks aga siia ei jääda. Tegu on pikamaaränduritega, kes võivad talvituma lennata kuni 2000 kilomeetri kaugusele Lääne-Euroopasse. Eestis kohtab pargi-nahkhiiri maist septembri või oktoobrini, hiliseim teadaolev vaatlus on pärit novembri algusest.
Nagu nimigi ütleb, tegutseb pargi-nahkhiir sageli parkides. Tal ei ole probleemi elutseda linnades, kui seal leidub piisavalt suuri rohealasid või veekogusid - veekogude kaldaservad on tema eelistatud toitumisalaks. Neid võib kohata ka metsades, kus toitub peamiselt raiesmikel või metsaservades. Samas on ta tänu oma osavale manööverdamisvõimele lendama ka puistu sees. Nahkhiired on öise aktiivsusega loomad, kes kasutavad pimeduses orienteerumiseks ja toidu leidmiseks kajalokatsiooni abi. Ülikõrged ultrahelihäälitsused peegeldavad objektidelt tagasi ja nii kasutatakse ringiliikumiseks peamiselt hoopis kõrvade, mitte silmade abi. Pargi-nahkhiir toitub, nagu teisedki nahkhiired peamiselt lendavatest putukatest ning enamuse toidust moodustavad erinevad sääsed ja kihulased. NIisiis on tegu kasulike loomadega, kes ohjavad inimesele tüütute putukate arvukust.
Päevase aja veedavad pargi-nahkhiired varjepaika peitunult. Selleks sobivad hästi erinevad hoonete õõnsused, aga ka looduslikud õnarused, nagu puuõõned või lahtise puukoore alune ruum. Pargi-nahkhiir kasutab sageli ka nahkhiire varjekaste, samuti võib neid leida linnupesakastidest. Varjepaiku võidakse jagada kääbus-nahkhiire, suurvidevlase, tõmmulendlase ja tiigilendlasega. Maikuus kogunevad emased pargi-nahkhiired poegimiskolooniasse, et veeta tiinuse- ja poegade kasvatamise aeg koos. Isased veedavad selle aja üksikult. Ühes poegimiskoloonias võib olla 20-200 isendit. Mai lõpus või juuni alguses sünnivad pojad, keda on tavaliselt korraga 2, harvem 3. Juba 3-4 nädala mööduses saavad pojad lennuvõimeliseks ja iseseisvuvad, pärast seda poegimiskolooniad hajuvad.
Kõik nahkhiired kuuluvad Eestis II kaitsekategooriasse. Õnneks on pargi-nahkhiir nii Eestis kui ka oma levilal laiemalt soodsas seisundis olev ja arvukas liik, kes nähtavasti tuleb küllaltki hästi toime ka linnastunud keskkonnas. Peamiseks neid ohustavaks teguriks on häirimine varjepaikades. Samuti võivad neid mõjutada muutused rändeteedel, kuna tegu on nahkhiire kohta väga pikki rändeid tegeva liigiga.