Lendorav on oravlaste sugukonda kuuluv näriline,
kes on oravast pisut väiksem. Tema nimi võib olla mõnevõrra eksitav,
sest lennata lendorav ei oska ja tiibu tal pole. Küll aga on tal
ees- ja tagajäsemete vahel lennunahk ehk lennus, mille abil suudab
ta puude vahel liuelda, kusjuures need liuglennud võivad olla üsna
pikad (enamasti 10-30 m, aga vahel kuni 100 m). Oma kergelt lapikut
saba suudab lendorav kasutada tüürina, et keset liuglendu oma suunda
muuta. Lendoraval on suured silmad ja hall karvkate, mis kõhupoolel
on valkjashall. Suvel on seljal olev karv veidi pruunika varjundiga,
talvel aga hõbehall.
Peamiselt on lendoravad levinud Euraasia segametsavööndis Soomest Siberini. Eesti asub lendoravate levila piiril. Kunagi olid nad levinud üle kogu riigi, kuid nüüd on alles vaid üksikud väikesed asurkonnad Virumaal. Üheks nende kadumise põhjuseks võib olla see, et neil on vaja väga spetsiifilist elupaika. Nimelt asustavad nad vanu, 60-120-aastaseid haava ja kuuse segametsi. Peamiselt veedavadki nad aega haabadel, kusjuures lendorava hall karvkate aitab tal suurepäraselt haavatüvel märkamatuks jääda. Tegu on varjulise eluviisiga loomakesega, keda silmatakse äärmiselt harva. Hoopis paremad šansid on leida nende tegevusjälgi - nimelt võib varakevadeti lendoravate kodumetsas haabade jalamitelt leida nende riisitera suuruseid oranže väljaheiteid.
Lendorava suured silmad annavad vihje, et tegu on öise ja videvikulise eluviisiga loomakesega. Maapinnale ei tule nad pea kunagi, veetes kogu elu puudel ja nende vahel liueldes. Oma pesad rajavad nad enamasti vanasse rähniõõnde, haavapuu sisse. See vooderdatakse puudelt kogutud samblike ja lehtedega, vahel ka samblaga. Sama pesapaika võib korraga asustada mitu isendit ja pesi vahetatakse iga paari nädala kuni paari kuu tagant. Hooajati võib lendorav puuõõnde toiduvarusid koguda. Tegu on taimtoiduliste loomadega, põhiliselt süüakse haava lehti, pungasid, urbi või noorte okste koort. Vahel süüakse ka teiste puude osi, näiteks lepa, kase või paju lehti ja võrseid ningg okaspuude käbisid.
Eesti lendoravad sigivad märtsis-aprillis. Tiinus kestab 5-6 nädalat ja pojad sünnivad mais-juunis. Korraga tuuakse ilmale 1-6, enamasti 2-3 poega, kes kaaluvad sündides umbes 5 g ja on pimedad. Silmad avanevad umbes 2 nädalaga ja imetamine kestab 1 kuu. 2-kuuselt pojad iseseisvuvad ja lahkuvad kodupiirkonnast. Aastas võib sündida 1-2 pesakonda - osad loomad võivad sigida tüüpilisest sigimishooajast hiljem, seega võib pesakondi esineda suve lõpuni.
Lendorav on Eestis kriitilises seisundis olev liik ja kuulub I kaitsekategooriasse. Suurimaks ohuks neile on intensiivne metsamajandus, mille tagajärjel kaovad vanad haavikud. Kuna maapinnal lendorav liikuda ei suuda, takistavad raielangid nende levimist teistele aladele ja populatsioonid killustuvad. Kuna asurkonnad on väga väikesed, on nad haavatavad ka kisklusele. Võimaluse korral murravad lendoravaid metsnugis ja kakud. Kuna tegu on väga varjulise eluviisiga loomadega, on nende reaalset arvukust keeruline hinnata, kuid arvatakse, et see jääb Eestis mõnekümne ja mõnesaja isendi vahele. Kuigi lendorav on siin oma levila piiril (levila põhiosas läheb neil võrdlemisi hästi), tuleks niivõrd erilist loomakest kindlasti jätkuvalt kaitsta.