Viigerhüljes

Viigerhüljes on üks kahest Eesti vetes esinevast hülgeliigist. Hülged on kohastunud veelise eluviisiga - neil puuduvad kõrvalestad ning kõrva- ja ninaaugud on suletavad. Naha all on hülgetel paks rasvakiht, mis aitab neil paremini vees ujuda ja jäistes tingimustes sooja hoida. Tagajäsemed on suunatud tahapoole - ettepoole nad ei paindu ning maismaal liikumiseks neid kasutada ei saa. Esijäsemed on moondunud loibadeks, mille abil on võimalik end maapinnal pisut ringi nihutada. Viigerhüljes on hallhülgest väiksem ja värvuselt tumepruun, kaetud heledamate rõngaslaikudega, meenutades vahel omamoodi leopardimustrit. Kahte hülgeliiki saab eristada ka koonu pikkuse kuju järgi - kui hallhülgel on justkui "koeranägu", siis viigerhülgel on "kassinägu".

Viigerhüljes on arktiline liik, kelle põhilevila hõlmab võrreldes hallhülgega oluliselt põhjapoolsemaid meresid. Nende põhilevila asubki Põhja-Jäämeres, Läänemere populatsioon on sellest aga täielikult eraldatud. Kui globaalselt on viigerhüljeste seisund hea, siis Läänemeres on nende arvukus oluliselt langenud ja siinne populatsioon on lausa väljasuremisohus. Seda seetõttu, et viigerhülge arvukus ja sigimisedukus sõltub jääoludest, viimastel aastatel on aga pea täiesti jäävabasid talvi järjest rohkem. Kui hallhüljes võib vajadusel poegida ka ilma jääta otse maismaal, siis viigerhülge jaoks on jää olemasolu täiesti hädavajalik.

Seltsingulise loomana elavad viigerhülged väikestes, umbes 3-10 isendist koosnevates rühmades. Nende eelistatud elukohad sõltuvad suuresti aastaajast. Märtsi lõpus või aprilli alguses toimub viigerhüljeste paaritumine. Umbes samal ajal hakkab ka iga-aastane karvavahetus - siis veedetakse põhiline osa ajast jääl lesides, jää puudumisel sobivad ka üksikud väikesaared või karid. Suvel hoiduvad nad Läänemere jahedamatesse ja sügavamatesse piirkondadesse, kuna eelistavad jahedat vett. Sel ajal võivad suurtele kividele või klibustele laidudele moodustuda ka väikesed lesilad. Talvel on nende levik jällegi seotud jää levikuga. Külmadel talvedel, kui jää ulatub kaugemale, eelistavad nad viibida mandrist kaugemal. Jäävaestel aastatel ei jää aga muud üle, kui olla rannikule lähemal. Pärast pikka tiinust sünnivad veebruari lõpus või märtsis hülgepojad. Pojad tuuakse ilmale jää peal lumekoopas või rüsijäävalli varjus, neid kohti kasutavad ka teised isendid puhkamiseks. Koopasse jääb poeg üheks kuuks, kuid juba paari nädala vanusena hakkavad nad ka ise vees ujumist harjutama. Kui sündides kaaluvad hülgepojad 4,5 kilo, siis juba 6 nädala pärast on nad tänu rammusale emapiimale kasvanud 25-kiloseks.

Täiskasvanud hülged toituvad peamiselt väiksematest kaladest. Läänemeres eelistavad nad süüa erinevaid parvekalu, näiteks räime, ogalikku või meritinti. Kalade püüdmiseks on viigerhüljes võimeline sukelduma kuni 90 meetri sügavusele. Aeg-ajalt tuleb siiski veepinnal hingamas käia, kuna maksimaalselt suudab hüljes vee all hinge kinni hoida 45 minutit. Talvel kasutatakse selleks jääs olevaid hingamisauke, mida hülged hoolega lahti hoiavad isegi siis, kui jää peaks mitme meetri paksuseks kasvama.

Kui hallhülge globaalne populatsioon on ohustatud ja Läänemeres soodsas seisundis, siis viigerhülgega on vastupidi. Nende Läänemeres elavat asurkonda võib pidada jääaja jäänukiks ja paraku on alust arvata, et peagi taanduvad nad ainult Botnia lahe piirkonda ja võib-olla kaovad siit täielikult. Eestis on viigerhüljes väljasuremise piiril. Lisaks jäävaestele talvedele ohustab neid ka keskkonnareostus ja hukkumine kalapüünistes.