Orav on umbes rotisuurune saleda keha ja koheva
sabaga näriline, kes suure osa ajast veedab puuvõrades ja -tüvedel.
Inimestele on ta hästi tuntud loom, kuna sageli elavad oravad
inimasulate läheduses ega pelga inimesi. Linnaparkide ja aedlinnade
kõrval asustavad nad Eestis peamiselt siiski kuuse-segametsi, kuid
Lääne-Euroopas, kus metsi on vähe, on oravad täiesti tavalised
linnaloomad.
Orav vahetab oma kohevat karva kaks korda aastas. Suvel on tema seljapool ja küljed punakaspruunid, andes talle vahel kasutusel oleva nime "punaorav", talveperioodil on seljapool aga pruunikashall. Kõhupoolel on karv alati kreemikasvalge. Harva kohatakse ka üleni musti isendeid. Iseäranis kohevad on orava pikad kõrvatutid ja pikk saba - viimast kasutab ta pikematel hüpetel tüürina. Samuti saab ta saba abil sooja hoida, kasutades seda magades tekina.
Peamiselt veedavad oravad aega puudel, kuigi käivad ka maapinnal. Puhkepaikadena ja poegade kasvatamiseks kasutavad nad pesasid. Sageli on nendeks maha jäetud musträhni pesaõõned, vanad linnupesad, suured oksaaugud või kännualused õnarused. Vahel võivad nad asustada ka linnupesakaste. Sobiva koha puudumisel võib orav ka ise pesa ehitada - selleks punub ta peentest okstest 25-40 cm läbimõõduga kerakujulise ehitise puuvõrasse tüve lähedale. Pesa vooderdatakse sambla, rohu, puulehtede ja puukoorega. Vaheldumisi võidakse kasutada mitut pesa.
Oravad on segatoidulised, kuid enamuse nende söödust moodustab siiski taimne toit, nagu viitavad ka nimed "pähklipureja" ja "käbikuningas". Nende meelistoiduks on kuuseseemned, sageli süüakse ka männiseemneid, tammetõrusid ja sarapuupähkleid, mingil määral lisaks marju, võrseid ja seeni. Üheks iseloomulikumaks orava tegevusjäljeks on seemnetest tühjaks söödud käbirootsud ja -soomused suurte kuuskede all või hunnik tühjasid pähklikoori. Võimalusel ei ütle orav ära ka loomsest toiduks - näiteks võivad nad rüüstada linnupesi ning süüa linnumune ja -poegi. Samuti söövad nad aeg-ajalt erinevaid selgrootuid loomi. Oraval endal palju looduslikke vaenlasi pole, kuna on vähe kiskjaid, kes neid puu otsast kätte saaks. Siiski võib neid vahel murda metsnugis, samuti suuremad röövlinnud.