Mets-karihiir

Mets-karihiir on putuktoiduliste seltsi kuuluv imetaja ja Eesti tavalisim karihiir. Ta on pisike, umbes 10 grammi kaaluv loomake, kelle seljapool on mustjaspruun, kõhupool hall ja küljel eristatav vahepealset värvi pruunikas vööt. Karihiirtele iseloomulikult on tal piklik pea, otsast teranvnev kärss ja väga väikesed silmad. Nagu võib arvata, ei ole selliste silmadega nende nägemine eriti hea. See-eest on neil äärmiselt arenenud haistmis- ja kuulmismeel. Sarnaselt nahkhiirele suudavad mets-hiired kasutada toiduotsinguil kajalokatsiooni ning suhtlevad omavahel ultrahelihäälitsuste abil. Mets-karihiir sarnaneb välimuselt laane-karihiirega, kuid on viimasest suurem ja tema kõrvad on karvkatte sees peidus (laane-karihiirel paistavad need karvade seest välja).

Mets-karihiire koduks on tavaliselt erinevad niisked lopsaka taimestikuga puistud või poolavatud elupaigad, vahel ka niidud. Pisikese loomana on mets-karihiirel väga kiire ainevahetus ja seetõttu on tal vaja pidevalt toituda. Päevas suudab ta süüa 2-3-kordselt oma kehakaalu jagu toitu. Ilma söömata suudab ta elada vaid kuni 5 tundi. Seetõttu on ta aktiivne ööpäevaringselt. Tegu on valdavalt loomtoidulise loomakesega, kes sööb kõike, millest jõud üle käib - putukaid, ämblikke, vihmausse ja tigusid, vahel isegi endast pisemaid selgroogseid loomi. Oma arenenud meelte abil võib ta saaklooma tuvastada kuni 12 cm sügavuselt maa alt. Ka oma pesa rajab mets-karihiir maa alla - kas urgu või tiheda rohttaimestiku vahele varisekihi alla.

Talveund karihiired ei maga, kuid selle asemel on neil üks omapärane kohastumus, mille abil karm aastaaeg üle elada. Et energiat kokku hoida, kuid siiski liikumises püsida, kahanevad talvel nende aju (ja kolju) ja ka teised palju energiat nõudvad elundid. Kevadel, kui tingimused jälle paremaks muutuvad, taastuvad organid oma endisele suurusele.