Väike-karihiir

Liiginimi eesti keeles Väike-karihiir
Liiginimi ladina keeles Sorex minutus
Suurus Tüvepikkus 38-64 mm, saba 30-46 mm. Kaal 2,5-7,5 g.
Levik ja arvukus
Levinud kõikjal Euroopas Vahemerest kuni Põhja-Skandinaaviani. Aasias ulatub levila Baikali järveni. Eestis arvukas ja levinud kõikjal, v.a Hiiumaal.
Elupaik ja eluviis Asustavad erinevaid puistuid, aga ka rohumaid ja poolavatud elupaiku. Eelistab tiheda rohurinde olemasolu. Pesa rajab maa-alustesse urgudesse. Aktiivne nii päeval kui ka öösel. Tegutseb enamasti maapinnal, kuid kasutab ka urge, ujub ja ronib hästi. Üksiku eluviisiga. Suhtlemiseks ja toiduotsingutel kasutab ultrahelihäälitsusi.
Toitumine Loomtoiduline. Põhitoiduks putukad, aga ka teised selgrootud. Kiire ainevahetuse tõttu peab vähemalt korra iga paari tunni tagant sööma.
Sigimine ja areng
Sigimisperiood on aprillist augustini, igas kuus sünnib üks pesakond. Poegi on pesakonnas 4-7. Tiinus kestab umbes 3 nädalat, 3 nädalat pärast sündi pojad iseseisvuvad. Emasloom hoolitseb poegade eest üksi. Suguküpseks saavad noorloomad juba samal aastal. Keskmine eluiga looduses on 1,5 aastat.
Koht ökosüsteemis Toiduks paljudele röövlindudele. Nahanäärmete eritise tõttu on neil ebameeldib maitse, mistõttu väikekiskjad neid küll murravad, aga ei söö. Kontrollivad putukate arvukust.
Ohustatus ja kaitse Ei kuulu kaitsealuste liikide hulka ning on soodsas seisundis nii Eestis kui ka levilal laiemalt. Ohuteguriteks võib olla elupaikade hävimine ja toidubaasi vähenemine.

 

Loe lühiteksti ja vaata pilti!
1. Eesti imetajate süstemaatiline nimestik
2. Otsi liiginime järgi:
3. Siinkäsitletavate imetajate liiginimekiri