Väike-karihiir on tilluke, vaid 2,5-7,5 grammi kaaluv putuktoiduliste seltsi kuuluv imetaja. Temast väiksem on veel vaid kääbus-karihiir, kelle kaaluks on vaid 1-4 grammi. Kuna aga kääbus-karihiire esinemine Eestis ei ole päris kindel, võib väike-karihiirt kui siin oluliselt levinumat liiki pidada Eesti väikseimaks imetajaks. Nagu teistelgi karihiirtel, on väike-karihiirel liikuv, terava otsaga kärss. Tema kere on kahevärviline - selg tumepruun ja kõht hall. Teistest karihiirtest saab teda eristada väiksema suuruse järgi, samuti on talle iseloomulikuks tunnuseks kergelt harali sabakarvad.
Väike-karihiir on levinud pea kõikjal Euroopas ning Eestiski on tegu arvuka loomakesega, keda esineb üle kogu riigi, v.a Hiiumaal. Põhiliselt asustavad nad erinevaid puistuid, mõnikord ka rohumaid või poolavatud elupaiku. Igal juhul on väike-karihiire jaoks oluline, et tema elupaigas oleks tihe rohurinne. Enamasti tegutseb ta maapinnal, kuid kasutab liikumiseks ka maa-aluseid urge - nii enda rajatuid kui ka teiste liikide omi. Vajadusel ta ka ujub ja ronib hästi.Väike-karihiir on levinud väga laial maa-alal Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Eestis on ta levinud paiguti, olles kõikjal vähearvukas. Elab ta metsades, niitudel ja soodes. Elupaigaks on talle enda valmistatud või teiste loomade vanad urud, õõnsad kännud, mahalangenud puutüved jne.
Karihiired on tüüpilised kiskjad, kes söövad kõike millest jõud üle käib. Peamise osa nende toidus moodustavad siiski mitmesugused putukad ja nende vastsed. Nad söövad ööpäeva jooksul rohkem kui ise kaaluvad. Kiire ainevahetus on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Väikeste mõõtmete tõttu on karihiirtel energiakaod suured ja seetõttu peavad nad palju sööma, et elus püsida. Ilma toiduta ei suuda nad elus püsida kauem kui ühe ööpäeva.
Sigivad nad aprillist septembrini. Selle aja jooksul toovad nad ilmale 2-3 pesakonda. Poegi on tavaliselt 7-9. Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Silmad avanevad neil 18 päevaselt. Noored iseseisvuvad kuuvanuselt. Elavad kuni poolteist aastat.
Väike-karihiire vaenlasteks on praktiliselt kõik röövlinnud ja -loomad. Karihiired ei ole aga üldiselt eriti hinnatud toit, kuna neil on vänge muskuse hais.