Suur-nahkhiir - täiendav info

Hõbe-nahkhiir

Liiginimi eesti keeles Hõbe-nahkhiir, vana nimetus suur-nahkhiir

Liiginimi ladina keeles Vespertilio murinus

Rahvapäraseid nimesid Nahkhiir, nahknäär, nahklapp, nahklapak, nahkrott (kõikidele nahkhiirtele ühised nimetused), kahevärviline nahkhiir.

Suurus Tüvepikkus 48-66 mm, küünarvarre pikkus 41-50 mm, tiibade siruulatus 260-330 mm. Kaal 10-15 g.

Levik ja arvukus
Levinud Euraasia põhjaosas Saksamaast Jaapanini. Levila põhjapiir jääb Lõuna-Soomesse, lõunapiir Kaukaasiasse. Eestis paiguti levinud, suurem osa leiukohtadest asub Ida-Eestis.

Elupaik ja eluviis Peamiselt elutseb metsade, parkide ja märgalade läheduses. Toituvad metsalagendikel, parkides, veekogude kohal ning märgaladel. Kohati esineb ka suurtel põldudel. Võib elada ka asulates. Öise aktiivsusega, päevaks varjub. Talve veedab talveunes, kuid talvituma lendab üle 1000 km kaugusele Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Eestisse naasevad mai alguses.

Toitumine Putuktoiduline. Põhitoiduks erinevad sääsed, vähemal hulgal on saagiks ka mardikad, liblikad ja ehmestiivalised.

Sigimine Paarituda võivad augustist talve alguseni. Sügisel sooritavad isasloomad kõrgete hoonete läheduses peibutuslende ja "laulavad" inimkõrvale kuuldavalt, et emaseid ligi meelitada. Emasloom viljastub alles kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunetakse poegimiskolooniatesse, kus on 20-70 isendit.

Kasv ja areng Pojad sünnivad juunis-juulis ning tavaliselt on järglasi korraga 2, vahel harva ka 3 või 1. Noorloomad iseseisvuvad ja saavad lennuvõimeliseks 3-4 nädala vanuselt, pärast mida poegimiskolooniad hajuvad.

Koht ökosüsteemis Looduslikke vaenlasi palju ei ole. Aitab putukate arvukust kontrolli all hoida.

Ohustatus ja kaitse Kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse, kuid on õnneks soodsas seisundis ja Eestis kasvava arvukusega. Nagu kõiki nahkhiiri, ohustab ka neid häirimine kolooniates. Rändava liigina võivad neid ohustada ka muutused rändeteedel.

Liiginimi eesti keeles	Hõbe-nahkhiir, vana nimetus suur-nahkhiir
Liiginimi ladina keeles	Vespertilio murinus
Rahvapäraseid nimesid	Nahkhiir, nahknäär, nahklapp, nahklapak, nahkrott (kõikidele nahkhiirtele ühised nimetused), kahevärviline nahkhiir.
Suurus	Tüvepikkus 48-66 mm, küünarvarre pikkus 41-50 mm, tiibade siruulatus 260-330 mm. Kaal 10-15 g.
Levik ja arvukus	Levinud Euraasia põhjaosas Saksamaast Jaapanini. Levila põhjapiir jääb Lõuna-Soomesse, lõunapiir Kaukaasiasse. Eestis paiguti levinud, suurem osa leiukohtadest asub Ida-Eestis.
Elupaik ja eluviis	Peamiselt elutseb metsade, parkide ja märgalade läheduses. Toituvad metsalagendikel, parkides, veekogude kohal ning märgaladel. Kohati esineb ka suurtel põldudel. Võib elada ka asulates. Öise aktiivsusega, päevaks varjub. Talve veedab talveunes, kuid talvituma lendab üle 1000 km kaugusele Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Eestisse naasevad mai alguses.
Toitumine	Putuktoiduline. Põhitoiduks erinevad sääsed, vähemal hulgal on saagiks ka mardikad, liblikad ja ehmestiivalised.
Sigimine	Paarituda võivad augustist talve alguseni. Sügisel sooritavad isasloomad kõrgete hoonete läheduses peibutuslende ja "laulavad" inimkõrvale kuuldavalt, et emaseid ligi meelitada. Emasloom viljastub alles kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunetakse poegimiskolooniatesse, kus on 20-70 isendit.
Kasv ja areng	Pojad sünnivad juunis-juulis ning tavaliselt on järglasi korraga 2, vahel harva ka 3 või 1. Noorloomad iseseisvuvad ja saavad lennuvõimeliseks 3-4 nädala vanuselt, pärast mida poegimiskolooniad hajuvad.
Koht ökosüsteemis	Looduslikke vaenlasi palju ei ole. Aitab putukate arvukust kontrolli all hoida.
Ohustatus ja kaitse	Kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse, kuid on õnneks soodsas seisundis ja Eestis kasvava arvukusega. Nagu kõiki nahkhiiri, ohustab ka neid häirimine kolooniates. Rändava liigina võivad neid ohustada ka muutused rändeteedel.