Hõbe-nahkhiir

Hõbe-nahkhiir on keskmise suurusega nahkhiir, kelle nimi on tulnud tema iseäralikust karvkattest. Nimelt on tema seljapoole karv suhteliselt pikk ja alusel mustjaspruun, tippudest aga värvunud hallikalt, jättes seljast hõbedase mulje. Kõhupoolel on karv üldiselt valkjas või kollakaspruun, kusjuures üleminek selja- ja kõhupoole värvuste vahel on selgepiiriline. Seetõttu on ta üsna sarnane põhja-nahkhiirega, kuid enamasti on nad siiski eristatavad seljal olevate karvade värvuse järgi. Hõbe-nahkhiire nägu ja kõrvad on mustjaspruunid ning lennunahk hallikas.

Alles paarkümmend aastat tagasi kohati hõbe-nahkhiiri Eestis üsna harva ja võib öelda, et siinkandis on ka nende levila põhjapiir, kuigi nende leide on ka Põhja-Soomest. Hiljuti on nende siinne arvukus aga kasvama hakanud ning paiguti võib hõbe-nahkhiirt Eestis isegi tavaliseks liigiks pidada, eriti riigi idaosas. Nende elupaigad on küllaltki mitmekesised. Näiteks võib neid kohata metsade, parkide või märgalade läheduses, aga ka suurtel põldudel või isegi asulates, kus neile meeldib toituda tänavavalgustuse ümbruses.

Nagu kõik nahkhiired, on ka hõbe-nahkhiir aktiivne öösiti, varjudes päevaks erinevatesse õõnsustesse, näiteks hoonetesse, linnupesakastidesse või mujale. Et öösel pimedas orienteeruda, on neil arenenud kajalokatsioon - ülikõrged ultrahelihäälitsused, mis objektidelt tagasi "põrkavad". Tänu heale kuulmisele saavad nahkhiired niisiis nägemist kompenseerida. Toitu püütakse peamiselt lennult. Hõbe-nahkhiire meelistoiduks on erinevad kahetiivalised, kelle hulka kuuluvad ka sääsed. Niisiis on tegu väga kasuliku loomaga, kes putukate arvukust ohjata aitab. Samuti võivad nad süüa erinevaid lendavaid mardikaid, ööliblikaid, ehmestiivalisi jne.

Hõbe-nahkhiir on aktiivne vaid soojal aastaajal. Kui paljud nahkhiired suudavad ka Eestis talvituda, siis hõbe-nahkhiir rändab talveund magama umbes 1000 km kaugusele oma suvistest toitumisaladest, Kesk- või Lääne-Euroopasse. Enne sügisrändele asumist või millalgi rände jooksul toimub paaritumine. Selleks teevad isased hõne-nahkhiired kõrgete hoonete, näiteks kirikute või kortermajade ümbruses peibutuslende ja toovad kuuldavale valje, inimkõrvale kuuldavaid laule, et emasloomi ligi meelitada. Kuigi paaritumine toimub juba palju varem, viljastuvad emasloomad alles kevadel pärast talveunest ärkamist. Eesti aladele jõuavad hõbe-nahkhiired tagasi maikuus ja umbes siis kogunevad ka emasloomad poegimiskolooniatesse, kuhu jäädakse tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks. Juunist juuli alguseni sünnivad pojad, keda on tavaliselt korraga 2, vahel ka 3 ning mõnikord harva vaid 1. Juba 3-4 nädala vanuselt pojad iseseisvuvad, pärast mida poegimiskolooniad hajuvad.

Hõbe-nahkhiir, nagu teisedki nahkhiireliigid, on Eestis II looduskaitsekategoorias. Õnneks on nende arvukus kasvamas ja asurkonna seisund hea. Siiski on nahkhiired inimtegevusele äärmiselt haavatavad, näiteks kolooniate häiringute osas. Rändava liigina võivad hõbe-nahkhiirt ohustada ka muutused rändeteedel. Looduslikke vaenlasi nahkhiirtel eriti ei ole, kuid aeg-ajalt murravad neid kodukassid.

Loe täiendavat infot!

1. Eesti imetajate süstemaatiline nimestik

3. Siinkäsitletavate imetajate liiginimekiri