Hülged on suurepäraselt kohastunud veelise eluviisiga - neil on hõre karvkate ja naha all paks rasvakiht, mille abil külmas vees sooja hoida. Keha on voolujoonelise kujuga ja jäsemed on taandunud loibadeks, mis on suunatud vaid tahapoole ja ettepoole ei paindu. Maapinnal liikumine on niiviisi küll suhteliselt keeruline, kuid see-eest on hülge keha ujumiseks perfektne.
Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Isased hallhülged võivad kasvada üle 2 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 300 kilo. Hallhüljeste USA ja Kanada idarannikul asuva alampopulatsiooni isendid võivad aga veelgi suuremaks kasvada. Atlandi ookeanist Läänemerre kolisid hülged ilmselt siis, kui pärast viimast jääaega tekkinud mageveelisel Balti järvel tekkis Taani väinade kaudu ühendus ookeaniga.
Hallhüljeste karvkate on põhivärvuselt hallikas, heledamate või tumedamate laikude ja säbruga. Isased on üldjuhul emastest tumedamad ja mitte nii selge mustriga. Ka vananedes hülged tumenevad ja võivad kaotada oma mustri. Kuigi hallhüljes on oluliselt suurem, võib ta võrdlusmomendi puududes lihtsasti viigerhülgega segamini minna. Siin tuleb aga appi koonu kuju - hallhülge koon on pikk ja sirge, viigerhülgel aga lühike. Selle kohta öeldakse vahel, et hallhüljes on koera näoga, viigerhüljes aga kassi näoga.
Tegu on päevase eluviisiga loomadega, kes on väga sotsiaalsed ja elavad aastaringselt karjades. Looduses on hülgeid näinud vähesed, kuna enamasti viibivad nad ulgumerel. Lesilateks ehk puhkealadeks võivad olla erinevad lagedad või kivised laiud, samuti veepinnani ulatuvad madalikud. Sigimisalad on eelistatult ajujää ja kinnisjää piirialal, kuid talvised jääolud Läänemerel on hüljeste vaatevinklist järjest nirumad. Niisiis lepivad nad ka väheste taimestikuga lagedate saartega piirkonades, kus neile harjumuspäraselt siiski jää tekkima peaks. Nii lesila kui ka sigimisala valikul on hüljestele oluline, et neid ei häiritaks. Ka paadimootori mürin võib neid piisavalt hirmutada, et loomad vette põgeneks. Teine oluline tingimus on madal taimkate, et vaateväli poleks piiratud.
Hallhülge põhitoiduks on erinevad kalad, kuid tema toitumisstrateegia on paindlik ja toidulaud võib aasta ja piirkonna lõikes üsna palju varieeruda. Kalapüünised on hallhülgele ahvatlev toitumisvõimalus ning nad suudavad ka võrke lõhkuda. Sellel toitumistaktikal on aga omad riskid - ebaõnnestumise korral võib hüljes end ise võrku kinni mässida ja uppuda.
Pojad sünnivad veebruaris või märtsis poegimiskolooniates. Tavaliselt sünnib üks poeg. Sündides kaaluvad nad 10-12 kilo, aga 3-nädalase imetamisperioodi ajal võtavad 30-40 kilo juurde - see teeb kuni 2 kg päevas! Alguses on nad suhteliselt abitud, kaetud valge "titekarvaga" ega suuda veel ujuda. Aeg-ajalt juhtub, et inimesed leiavad rannalt üksiku hülgepoja. Võib aga üsna kindel olla, et ema on läheduses toitu otsimas ja tuleb peagi tite juurde tagasi. Seega ei tohiks kunagi hülgepoega häirida, vaid jätta ta sinna, kus ta on, et ema saaks tema juurde naasta. Umbes kolme nädala vanuselt hakkab hülgepoeg karva vahetama ja mõne aja pärast õpib tasapisi ise ujudes ringi liikuma. Emaste innaaeg algab kohe pärast eelmiste poegade sündi. Loode ei hakka aga kohe pärast viljastamist arenema, ning kuigi pojad sünnivad aasta pärast, kestab tegelik tiinus vaid 8,5 kuud.
20. sajandil langes Läänemeres hallhülge arvukus väga tugevalt. Kui sajandi alguses oli Läänemere populatsiooni suuruseks kuni 100 000 looma, siis 1970. aastate lõpuks oli neid alles vaid 4000 ringis. Pärast seda on tänu rangematele kaitsemeetmetele hakanud hallhüljeste populatsioon jälle kasvama. Praegu hinnatakse nende arvukuseks Läänemeres ~23 000 isendit. 2010. aastal tõsteti hallhüljes Eestis II kategooriast III kaitsekategooriasse. 2016. aastast alates on lubatud hallhülgeid taas vähesel määral küttida, kuid kvoodid ei ole eriti suured. Hülgeid võib endiselt ohustada elukeskkonna reostumine (tippkiskjana koguneb nende kehasse eriti suurel määral mürke), hukkumine kalapüünistes ja inimhäiringud.