Kährik - täiendav info

Kährik

Liiginimi eesti keeles Kährik e. kährikkoer

Liiginimi ladina keeles Nyctereutes procyonoides

Rahvapäraseid nimesid Kähr, kährikkoer

Suurus Tüvepikkus 50-90 cm, kaal 3-10 kg (kevaditi 3-5 kg)

Levik ja arvukus
Looduslik levila Ida-Aasias - Hiina idaosas, Korea poolsaarel, Venemaa kaguosas ja Jaapanis. Eelmise sajandi esimesel poolel introdutseeritud karusnaha eesmärkidel Euroopasse, Eestisse toodi 1950. aastal. Nüüdseks levinud lääne-ida suunas Saksamaalt Uuraliteni ja põhja-lõuna suunas Kesk-Soomest Kaukaasiani. Praeguseks väga arvukas.

Elupaik ja eluviis Ei ole eriti nõudlik, kuid eelistab niiskeid alasid, nt veekogude lähedust, roostikke, leht- ja segametsi. Sageli kasutab teiste loomade mahajäetud urgusid, poeb puujuurte alla vms. Valdavalt öise eluviisiga. Moodustavad püsivaid paare. Ainus koerlane, kes teeb taliuinakut. Uinak pole pidev - soojemate ilmadega otsitakse süüa ja vahetatakse magamiskohti.

Toitumine Segatoiduline. Sügisel ja talvel toitub suures osas teraviljast ja õuntest. Loomsest toidust on menüüs selgrootud, raiped ja pisiimetajad. Toitub ka maaspesitsevate lindude munadest ja poegadest.

Sigimine Jooksuaeg veebruaris-märtsis. Tiinus kestab 2 kuud, pojad sünnivad aprillis-mais. Pesakonnas keskmiselt 5-6 poega, Eestis teadaolevalt maksimaalselt 18.

Kasv ja areng
Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Imetamine kestab 2 kuud. Pesakond laguneb 4-6 kuu vanuselt, suve teises pooles. Suguküpsus saabub aastaelt. Looduses elavad tavaliselt 2-4 aastat.

Koht ökosüsteemis Euroopas võõrliik. Levitab ohtlikke haigusi, nagu marutaud, kärntõbi ja erinevaid parasiite. Teevad arvestatavat kahju maaspesitsevatele lindudele. Looduslikeks vaenlasteks on hundid, ilvesed ja metsikud koerad.

Ohustatus ja kaitse Võõrliik, kaitse alla ei kuulu. Jahiuluk, keda võib küttida aastaringselt. Ka oma looduslikul levilal Ida-Aasias on liik soodsas seisundis.

Liiginimi eesti keeles	Kährik e. kährikkoer
Liiginimi ladina keeles	Nyctereutes procyonoides
Rahvapäraseid nimesid	Kähr, kährikkoer
Suurus	Tüvepikkus 50-90 cm, kaal 3-10 kg (kevaditi 3-5 kg)
Levik ja arvukus	Looduslik levila Ida-Aasias - Hiina idaosas, Korea poolsaarel, Venemaa kaguosas ja Jaapanis. Eelmise sajandi esimesel poolel introdutseeritud karusnaha eesmärkidel Euroopasse, Eestisse toodi 1950. aastal. Nüüdseks levinud lääne-ida suunas Saksamaalt Uuraliteni ja põhja-lõuna suunas Kesk-Soomest Kaukaasiani. Praeguseks väga arvukas.
Elupaik ja eluviis	Ei ole eriti nõudlik, kuid eelistab niiskeid alasid, nt veekogude lähedust, roostikke, leht- ja segametsi. Sageli kasutab teiste loomade mahajäetud urgusid, poeb puujuurte alla vms. Valdavalt öise eluviisiga. Moodustavad püsivaid paare. Ainus koerlane, kes teeb taliuinakut. Uinak pole pidev - soojemate ilmadega otsitakse süüa ja vahetatakse magamiskohti.
Toitumine	Segatoiduline. Sügisel ja talvel toitub suures osas teraviljast ja õuntest. Loomsest toidust on menüüs selgrootud, raiped ja pisiimetajad. Toitub ka maaspesitsevate lindude munadest ja poegadest.
Sigimine	Jooksuaeg veebruaris-märtsis. Tiinus kestab 2 kuud, pojad sünnivad aprillis-mais. Pesakonnas keskmiselt 5-6 poega, Eestis teadaolevalt maksimaalselt 18.
Kasv ja areng	Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Imetamine kestab 2 kuud. Pesakond laguneb 4-6 kuu vanuselt, suve teises pooles. Suguküpsus saabub aastaelt. Looduses elavad tavaliselt 2-4 aastat.
Koht ökosüsteemis	Euroopas võõrliik. Levitab ohtlikke haigusi, nagu marutaud, kärntõbi ja erinevaid parasiite. Teevad arvestatavat kahju maaspesitsevatele lindudele. Looduslikeks vaenlasteks on hundid, ilvesed ja metsikud koerad.
Ohustatus ja kaitse	Võõrliik, kaitse alla ei kuulu. Jahiuluk, keda võib küttida aastaringselt. Ka oma looduslikul levilal Ida-Aasias on liik soodsas seisundis.