Kährik

Kährikkoer ehk kährik on üsna väikest kasvu jässaka keha ja lühikeste jalgadega koerlane. Tal on pikk karm karv ja kohev saba - saba on sealjuures üsna lühike. Pea külgedel on eriti pikad karvad, mis moodustavad põskhabeme. Kähriku seljakarv on kollakas ja pruunisäbruline, kõhupool kollakaspruun. Kurgu all ja rinnal on tumedama karvaga alad. Kähriku nägu on samuti kirju - silmade ümbrus on must, nendest ulatub kõrvadeni aga hele vööt. Koon on otsast samuti heledam. Otsekui maski kandev kährik on seega üsna sarnane pesukaruga, mis on andnud talle ka tema ingliskeelse nime - raccoon dog.

Selle loomakese armsast välimusest ei saa lasta end liialt võluda, sest kahjuks on temaga seotud rida probleeme. Nimelt ei ole kähriku looduslik levila sugugi siin, vaid kaugel Ida-Aasias. Nende kodumaaks on Kagu-Venemaa, Ida-Hiina, Korea poolsaar ja Jaapan. Euroopasse on kährikud sattunud inimese käe läbi. Eelmise sajandi esimesel poolel introdutseeriti neid Nõukogude Liidu lääneosasse jahifauna täiendamise eesmärgil - kährikuid nähti väärtuslike karusloomadena. Paraku juhtus see, mis ikka inimese loodusesse sekkumisel kipub juhtuma, ja asi väljus kontrolli alt. Balti riikides kasvas 1950ndatel aastatel sisse toodud populatsioon mõnekümnest isendist paarikümne aastaga tuhandeteni. Praeguseks on kährikud laialt levinud ja arvukad kogu Kesk- ja Ida-Euroopas, ohustades seega siinsete ökosüsteemide tasakaalu.

Elupaiga suhtes on kährik suhteliselt vähenõudlik, kuid eelistab siiski niiskemaid piirkondi. Näiteks leidub neid veekogude läheduses, roostikes, puisniitudel, võsastunud heinamaadel, soodes ja leht- ning segametsades. Sageli kasutavad nad teiste loomade, näiteks mäkrade mahajäetud urgusid, kuid võivad oma aseme rajada ka puujuurte alla ja tihedatesse põõsastikesse. Oma tüseda keha ja lühikeste jalgade tõttu liigub kährik aeglaselt ja kohmakalt.

Kährik on segatoiduline loom. Sügis- ja talveperioodil moodustavad umbes poole tema toidulauast inimeste saak - teravili ja õunad. Loodusest püüab ta selgrootuid, pisiimetajaid, kahepaikseid, roomajaid jne, kuid sööb ka metsamarju ja isegi raipeid. Kohati võivad nad tekitada kahju süües maaspesitsevate lindude mune ja poegi. Talveks koguvad nad naha alla hulgaliselt rasvavarusid. Teadaolevalt on kährikkoer ainus koerlane, kellel esineb taliuinakut. Taliuinak tähendab, et nad ei lange sügavasse kogu talve kestvasse unne, kuid võivad soojemate ilmadega vähesel määral ringi liikuda ja toitu hankida. Taliuinaku ajal aeglustub nende ainevahetus 25% võrra. Sageli teevad kährikud oma taliuinakut samas urus, kus kasvatatakse üles pojad.