Kodurott on meil laiemalt levinud rändroti e. võhri lähedane sugulane. Neid omavahel eristatada ei ole eriti lihtne. Tavaliselt on kodurott tumedam ja tal on pikemad kõrvad ja saba kui rändrotil.
Kunagi oli kodurott tavaline, viimasel ajal on ta aga üha haruldasemaks muutunud ning enamikust kohtadest hoopistükkis kadunud. Pärit on kodurott Indiast, kuid kaasajal on ta levinud peaaegu kõikjale. Kui ta esimest korda Eesti aladele jõudis, siis ei elanud siin veel ühtegi rotti. Kodurott levis kiiresti üle kogu maa ja muutus kõikjal tavaliseks. See juhtus kolmeteistkümnendal sajandil. Kaheksateistkümnendal sajandil jõudis kohale aga rändrott, kes on kodurotist agressiivsem ning asus kodurotti välja sööma. Seetõttu ongi kodurott kaasajal levinud peamiselt Lõuna- ja Kagu-Eestis.
Kodurott on hea ronija ja seepärast meeldib tal elada pööningutel, aitades ja mujal sellistes kohtades. Keldrit ta oma elupaigana aga väldib. Sööb ta kõike mida kätte saab aga eelistab taimtoitu. Poegivad kodurotid 2...6 korda aastas, tavaliselt märtsist oktoobrini. Heades tingimustes võivad nad aga ka aastaringi paljuneda. Tiinus kestab umbes kolm nädalat, mille järel sünnnib 7...12 poega. Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad nad kahe nädala pärast ja piima imevad kolm nädalat. Suguküpseks saavad noored rotid kahe kuu vanuselt. Elab kodurott tavaliselt kolm aastat.
Inimese jaoks on rotid kahjulikud, kuna nad närivad oma pidevalt kasvavate hammaste kulutamiseks palju. Samuti rikuvad nad toiduaineid ja kannavad edasi haigusi. Kuna kodurott on aga niivõrd haruldaseks muutunud, siis ei anna tema poolt tehtud kahju kuidagi võrrelda rändroti poolt tehtuga.