Kuhja-uruhiir on suuremar kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9-13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on kuhja-uruhiirel lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest.
Kuhja-uruhiir on levinud kõikjal Eestis ning ta asustab igasuguseid metsi ja ka avamaastikke, kuigi viimastest eelistab niiskemaid ja rohurikkamaid alasid. Kuhja-uruhiir võib elutseda ka rabade servaaladel, soistel niitudel ja rannaniitudel ning siseveekogude kaldapõõsastikes. Ta uuristab madalaid urge, kuid pesapaikadena kasutab meelsasti ka looduslikke varjekohti või ehitab maapinnale rohust ja samblast pesi. Rannaniitudel võib ta oma kodu rajada ka lihtsalt kivide alla.
Kuhja-uruhiire toiduks on valdavalt taimede rohelised osad ning rohttaimede, puude ja põõsaste seemned. Nagu kõiki hiiri, iseloomustab ka kuhja-uruhiirt suur järglaskond ja pikk sigimisperiood, mis kestab märtsist novembrini. Selle aja jooksul sünnitab emashiir 3-5 korda, tuues korraga ilmale 3-8 poega. Hiirepojad on sündides ilma karvadeta ja pimedad, nende silmad avanevad 9. - 10. elupäeval. Ema toidab poegi piimaga umbes 2 nädalat, pojad iseseisvuvad ja saavutavad suguküpsuse 7 nädala vanuselt.
Kuhja-uruhiire eluiga on lühike - looduses on see keskmiselt 1,5 aastat, väga heades tingimustes kuni 3 aastat. Looduses on uruhiirtel palju vaelasi - kärplased nagu nirgid, kärbid ja tuhkrud, väiksemad kiskjad nagu rebased, röövlinnud - kullid ja kakud, ning isegi metssead. Seoses sellega on kuhja-uruhiir oluline lüli toiduahelas.