Kuhja-uruhiir on hamsterlaste sugukonda kuuluv näriline. Tema selg on punakaspruuni karvkattega, kõhupool on hallikam ja heledam. Kuhja-uruhiire saba on üsna lühike, moodustades vaid kuni kolmandiku looma tüvepikkusest. Ta on äärmiselt sarnane teiste Eesti uruhiirtega, aga eriti põld-uruhiirega. Lihtsalt peale vaadates polegi võimalik neil vahet teha - ainsad eristuvad tunnused on kolju ehitus ja kromosoomide arv. Ka kuhja-uruhiire ökoloogia on põhimõtteliselt sama, mis põld-uruhiirel.
Liik on levinud vaid Ida-Euroopas - Eestist kaugemal läänes neid ei esine. Põhjas ulatub levila Lõuna-Soomeni, lõunas Kreeka ja Türgini. Ida pool ulatub levila Kesk-Siberisse. Üldiselt on teada, et vähemasti Mandri-Eestis on kuhja-uruhiir üsna laialt levinud. Paraku on nende tegelikku arvukust ja käekäiku äärmiselt keeruline hinnata nende suure sarnasuse tõttu põld-uruhiirega.
Kuhja-uruhiiri leidub põldudel, niitudel ja hõredates puistutes ning nad eelistavad eelkõige kuivemaid maastikke. Tihedaid puistuid ta väldib. Nad võivad elada nii üksikult kui ka väikeste rühmadena. Peamiseks toiduobjektiks on taimede rohelised osad, aga ka erinevad seemned, viljad ja juured. Juurte nosimiseks uuristab kuhja-uruhiir pisikesi urge. Aeg-ajalt on tema menüüs ka puukoor ja putukad. Teravilja valmimise ajal võib ta ajutiseks toiduvaruks viljateri koguda. Toidutagavarad paigutatakse tavaliselt pessa, mis asub mõnekümne sentimeetri sügavusel maa-aluses urus.
Sigimisperiood kestab märtsist kuni oktoobrini ning selle aja jooksul tuuakse ilmale 3 pesakonda. Tiinus kestab vaid 19-21 päeva. Korraga sünnib keskmiselt 5 poega, kes alguses on pimedad ja karvutud. Imetamine kestab umbes 20 päeva, poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Juba 50-60-päevaselt on noored kuhja-uruhiired valmis ise sigima. Nende eluiga on looduses äärmiselt lühike - keskmiselt vaid 4,5 kuud. Üle talve elavad seega tavaliselt vaid sigimisperioodi viimase pesakonna pojad.