Metsnugis on kärplaste sugukonda kuuluv kiskjaline, kellel on pikk sale keha. Tema kohev saba on väga pikk, moodustades kehapikkusest üle poole. Kõrvad on kolmnurksed ja peaga võrreldes üsna suured. Metsnugise karvkatte värvus võib varieeruda kollakas- või hallikaspruunist tumepruunini. Kõhupool on seljapoolest veidi heledam ja kurgul või kaelal on kollakas või oranžikas laik. Selle laigu kuju on oluline tunnus, eristamaks metsnugist talle väga sarnasest kivinugisest. Nimelt aheneb metsnugise hele laik kõhu suunas, kivinugisel aga hargneb see laiemalt esikäppadele. Lumel on võimalik ka kahe nugiseliigi jälgedel vahet teha. Metsnugise tallaalused on üleni karvased, mistõttu tema jäljed jäävad palju suuremad. Kivinugise tallapäkad jäävad aga paljaks.
Metsnugis on levinud põhimõtteliselt kogu Euroopas, samuti leidub neid Türgis ja Kaukaasia piirkonnas. Nad võivad olenevalt piirkonnast elada väga erinevates metsatüüpides ja kindel eelistus näib neil puuduvat. Levila sellistes piirkondades, kus metsa napib, võivad nad elada ka kivistel ja kaljustel aladel. Päris lagedaid alasid, sh suuremaid lagendikke metsades, metsnugis siiski väldib. Tegu on üksiku eluviisiga loomaga, kes siiski pole liialt territoriaalne - näiteks emaste ja isaste kodupiirkonnad võivad kattuda. Oma territooriumil on metsnugisel mitu pesa, mida ta kasutab varje- ja puhkepaigana. Pesa võib asuda puujuure all, vana kännu sees, kivihunnikus või puuõõnsuses. Vahel võib ta kasutada ka mahajäetud röövlinnu- või oravapesa. Pesa ümbruses võib lõhnamärgina olla metsnugise käimla, kuid väljaheiteid jäetakse territooriumi märgistamise eesmärgil ka mujale. Seejuures eelistab ta jätta oma väljaheiteid nähtavale kohale. Kui metsas ringi jalutades leida kellegi julk langenud puutüvelt või kivi otsast, pole kahtlustki, et tegu on nugisega.
Kiskjana on metsnugise toiduks peamiselt väiksemad selgroogsed loomad. Põhiosa toidust moodustavad pisinärilised, eriti leethiired, kuid suvel murrab ta ka linde ja oravaid. See-eest talvel ei ütle ta ära ka raibetest. Umbes viiendik metsnugise toidust on taimne, näiteks sööb ta marju, puuvilju või seeni. Võimaluse korral sööb ta ka mett, rüüstades selleks kimalasepesi ning mesitarusid.
Jooksuaeg on juunis-juulis ja üks emane võib paarituda mitme isasloomaga. Pojad sünnivad alles 8-10 kuu pärast, tavaliselt aprillis. Tegelik tiinus kestab aga sellest vaid viimased 28-30 päeva. Nimelt esineb metsnugisel hilienud implantatsioon, mis tähendab, et viljastatud munarakk ei hakka arenema kohe, vaid viivitusega, et pojad saaks sündida kõige soodsamal aastaajal. Pesakonnas on harilikult 3-4 poega, kes kaaluvad sündides vaid 30 g ning on pimedad ja abitud. Emapiima saavad nad umbes 2,5 kuud ja pesakond püsib koos sügiseni, kui 6-kuu vanused pojad iseseisvuvad.
Metsnugis ei kuulu Eestis looduskaitse alla ja on nii meil kui ka Euroopas laiemalt soodsas seisundis olev arvukas liik. Mitmel pool, sh Eestis on tegu jahiulukiga. Osades piirkondades ohustab metsnugiseid üleküttimine, sh illegaalselt, kuna nende karusnahka hinnatakse väga kõrgelt. Samuti on kohti, kus nende käekäigule ei mõju hästi inimesepoolne vaenamine - metsnugist nähakse koduloomade vaenlasena. Eestis on metsnugiste peamiseks ohuteguriks eelkõige hukkumine autoteedel, eriti pesakondade hajumise aegu või jooksuajal.