Metssiga on keskmist kasvu kiilukujulise kehaga sõraline, kelle kärsaga pea moodustab pea kolmandiku kogu keha pikkusest. Neil on kihvad, mis kasvavad kogu elu - kultidel ehk isastel metssigadel on need eriti hästi arenenud, emistel lühemad. Karvkatte värvus on hallikaspruun kuni must. Põrsad on esimestel elukuudel triibulised, kuid juba pärast esimest karvavahetust näevad välja nagu täiskasvanud.
Euraasias on metssiga laialt levinud. Euroopas on nad levinud suurel alal, kuid puuduvad enamuses Suurbritanniast ja Skandinaaviast. Aasias on nad laialt levinud kogu maailmajao lõunaosas - Indias, Hiinas jne. Eestis on metssead oma levila põhjaosas, kuid on siin levinud üle kogu riigi, sh saartel ja on üsna arvukad. Kliimatingimuste vaheldudes on metssiga ajalooliselt siin väga vahelduvalt esinenud, taandudes jahedamatel perioodidel lõuna poole ja naastes kliima soojenedes. Kunagi introdutseeriti metssigu ka väljapoole oma looduslikust levilast Euraasias - praegu esineb neid võõrliigina nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikas, samuti Austraalias. Nendes piirkondades on metssigadest kujunenud tõeline nuhtlus kohalikule loodusele, aga ka inimestele, kuna hävitavad nende saaki.
Eestis elutsevad metssead eelkõige tihedates kuusenoorendikes või tiheda kuuse-alusmetsaga segametsades. Seal leidub neile enim sobivaid päevaseid varjepaiku. Nimelt on metssead videvikulise ja öise eluviisiga loomad, kes päeval varjuvad. Vaid üksikud kuldid valivad aeg-ajalt oma päevasteks puhkekohtadeks ka lagedamaid metsaaluseid. Vahel võivad kuldid ka sipelgapesades magada. Sageli käivad metssead pillirootihnikutes - seal on piisavalt varjuline, kuid samuti on pilliroojuured neile toiduks. Suvel ja sügisel veedavad metssead palju aega veekogude ja kraavide läheduses, et porivanne võtta.
Metssead elavad karjadena, mille koosseis võib aasta lõikes vahelduda. Karjad võivad olla paiksed, aga ka nomaadse eluviisiga. Karjades on hästi välja kujunenud hierarhia. Tuumikuks on tavaliselt üks perekond - emis põrsaste või vanemate järglastega. Jooksuajal liituvad nendega kuldid ja moodustuvad sigimiskarjad. Sünnituse ajaks emis eraldub, kuid võib pärast koos põrsastega jälle karjaga liituda. Vahel võivad mitmest sigade rühmast tekkida liitkarjad, mida juhib liiderkult. Eestis kohatud suurimad karjad on olnud 50-pealised. Kuldid elavad väljaspool jooksuaega üksikult. Kokkuvõttes võib metssea aastaringi jagada neljaks perioodiks: jooksuaeg novembris-detsembris, talvitamine jaanuarist märtsini, gruppide lagunemine aprillis-mais ja karjade moodustumine juunist oktoobrini.
Segatoidulise loomana sööb metssiga nii taimset kui loomset toitu. Erinevalt paljudest teistest sõralistest metssiga tselluloosi lagundada ei suuda, mistõttu roheliste taimeosade asemel eelistab ta pigem süüa juuri, vilju, pähkleid jne. Selleks on tal võimas kärss, mille abil maapinnas sonkida. Selle sonkimise tagajärjel võivad sead pahupidi pöörata üsna suuri maa-alasid, mis loomulikult tekitab inimestele palju peavalu, kui see juhtub näiteks koduaias või põllumaal. Loomsest toidust söövad metssead putukaid, kahepaikseid, pisinärilisi, linnumune- ja poegi ning vahel ka raipeid. Kuna karmimate talvedega piirkondades on talvel toidu kättesaamine oluliselt raskendatud, sõltub metssigade arvukus oluliselt ilmastikutingimustest. Samuti on põhjapoolsematel aladel metsseale oluliseks toiduallikaks inimeste põllukultuurid.