Naarits on Eesti kõige haruldasem imetaja, kes kuulub kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Ta oli kunagi laialt levinud Kesk- ja Ida-Euroopas. Kaasajal leidub teda vaid üksikute salkadena siin-seal. Peamiseks põhjuseks, miks naarits välja sureb peetakse ameerika naaritsat, keda on pea kõikidesse Euroopa riikidesse introdutseeritud ja sealt, kus ta elab, kaob euroopa naarits.
Euroopa naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Ameerika naaritsast erinevalt on tal valged nii mokad kui ka alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel.
Elavad naaritsad vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede ja ojade kallastel. Kaldale rajavad nad uru, mille suue avaneb reeglina vee alla. Peale ühe peamise uru on tal veel mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. Need võivad asuda kasvõi mahalangenud puutüve all. Naaritsad on üksikeluviisiga ja peamiselt öise aktiivsusega. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad jäädes vee alla kuni kaheks minutiks.
Söövad naaritsad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle nad aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Toidukülluse perioodil soetab endale toiduvarusid.
Jooksuaeg on neil märtsis aprillis. Pojad sünnivad pärast 43 päevast tiinust mais. Tavaliselt on pesakonnas 4-5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Nägema hakkavad nad umbes kuu aja vanuselt. Sel ajal lõpetavad nad ka emapiimast toitumise. Iseseisvuvad noored naaritsad sügisel ja juba järgmisel kevadel hakkavad nad sigimisest osa võtma. Maksimaalne eluiga küündib neil 10 aastani. Euroopa naaritsa emaslooma võib viljastada ka mingi isasloom. Sel juhul looted hukkuvad enne sündi. Selle halb külg on see, et antud emasloom on sellel aastal sigimisest väljas. Seda peetakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks naaritsad välja surevad.