Pisihiir on hiirlaste sugukonda kuuluv näriline, kes on tavaliselt 5-7 cm pikk, ning seega on tegu Euroopa väikseima närilisega. Umbes sama pikk on ka tema saba, mis aitab teda eristada uruhiirtest, kellega sarnaselt on pisihiirtel tömp nina. Uruhiirte sabad on võrreldes tüvepikkusega märgatavalt lühemad. Pisihiire pikk saba on haardevõimeline. Kuigi see ei suuda kanda tervet tema keharaskust, on see siiski ronimisel suureks abiks. Nimelt elutsevad pisihiired tiheda ja kõrge rohttaimestikuga aladel, näiteks niitudel, põldudel, roostikes või metsaservades ning suurema osa ajast veedavad nad rohttaimedel turnides. See on andnud talle rahvasuus nimed nagu kõrrehiir ja ronihiir.
Pisihiir on Eestis laialt levinud ja tõenäoliselt üsna arvukas liik, kuigi täpsemalt on seda keeruline hinnata, kuna teda tegutsemas tabada on väga keeruline, mistõttu nähakse neid harva. Üheks vihjeks, et piirkonnas võib tegutseda pisihiiri, võivad olla nende erilised pesad. Suveks ehitab pisihiir omale 5-10 cm läbimõõduga kerakujulise pesa ja punub selle taimevarte vahele, 30-60 cm kõrgusele maapinnast. Vahel võib ta pärast mõningasi ümberehitusi kasutada ka mahajäetud linnupesi. Harvem rajatakse pesa maapinnale. Talvel vajab ta varjatumat ja soojemat kohta - selleks rajab ta pesa maa-alusesse urgu või puuõõnde.
Haardsaba tuleb kasuks eriti siis, kui taimedel turnides on vaja ka muid asju teha. Saba ja tagajäsemetega taimevarrest kinni hoides on pisihiire esikäpad vabad, et ennast puhastada või siis süüa. Pisihiir on segatoiduline, süües näiteks seemneid, marju ja õienektarit, aga ka putukaid või nende vastseid. Kui toitu napib, võib vahel ette tulla kannibalismi.