Punahirv on suurt kasvu loom, Euroopa suuruselt teine hirvlane. Suvel on nende karvkate punakaspruun, talvel pigem hallikas. Isasloomadel (pullidel) on sarved, mis sageli võivad olla mitmeharulised. Saba on lühike ja vaevumärgatav, küll aga on näha selle ümber olev hele laik. See muudab ta esmapilgul metskitsele küllalt sarnaseks, kuid oluline erinevus on siiski nende suuruses - punahirv on metskitsest umbes kaks korda suurem.
Punahirv on levinud pea üle kogu Euroopa, nende levila põhjapiir kulgeb Läbi Kesk-Norra, Rootsi ja Eesti. Ajalooliselt esinesid punahirved siin looduslikult, kuid nende levila taandus vahepealsel jahedamal kliimaperioodil lõuna poole. Praegu siin esinev populatsioon on tekkinud tänu inimese kaasabile ning kuigi nad on levinud üle Eesti, on nad kõige arvukamad just riigi lääneosas ning Saare- ja Hiiumaal. Saaremaale alustati hirvede introdutseerimist 1968. aastal, mil sinna viidi 5 hirve. Mõned aastad hiljem viidi juurde veel 10 hirve. Praeguseks on Saaremaal ja Hiiumaal kokku umbes 2500 isendit, Mandri-Eestis samas vaid umbes 750.
Oma areaali piires on punahirved tegelikult levinud pigem mägisel maastikul, kus nad on paremini kaitstud kiskjate eest. Eestis eelistavad nad tihedama alustaimestikuga metsi, eriti laialehiseid metsi, aga ka okasmetsi, kus leidub raiesmikke. Taimtoiduliste loomadena toituvad nad suvel peamiselt rohttaimedest, talvel aga nosivad puude ja põõsaste võrseid, tammetõrusid või põllukultuure. Hirv ulatub puukoort sööma kuni 2 meetri kõrguselt, võrseid kuni 2,5 meetri kõrguselt. Et suur loom raskesti seeditavast taimsest materjalist piisavalt energiat kätte saaks, tuleb süüa väga palju - täiskasvanud hirved võivad päevas süüa lausa 40 kg jagu toitu.
Punahirved elavad tavaliselt perekondlikes rühmades, mille struktuur sõltub aastaajast. Isased võivad moodustada 12-14 isendist koosnevaid karju, mis jooksuaja alguses lagunevad, kuid võivad pärast jooksuaega uuesti moodustuda. Jooksuaeg on hirvedel tavaliselt septembris või oktoobris - sellel ajal häälitsetakse intensiivselt ja isased võitlevad õiguse eest emastega paarituda, harvad pole ka vigastused võitluse käigus. Tugevaim isane saab omale kõik emased, keda võib haaremis olla 3-20. Hirvelehmade tiinus kestab 230-258 päeva ja vasikad sünnivad mais või juunis. Poegimise ajaks eralduvad tiined lehmad karjast, kuid liituvad uuesti paar nädalat pärast poegimist, siis juba noorte vasikatega. Pojad jäävad ema juurde kaheks aastaks. Sündides on neil valgete täppidega kirjatud karvastik, kuid sügisese karvavahetusega täpimuster hajub.