Tähnikhirv on looduslikult levinud Kaug-Idas, kust teda on mitmele poole asustatud. Kuigi Eestisse teda sisse toodud ei ole, tuleb neid aeg ajalt Leningradi oblastist Eesti kirdepiirkonda. Tõenäoliselt on nad siiski meil väga haruldased. Juhul, aga kui septembrikuus kuulda Kirde-Eestis metsast kostuvaid kumedaid huikeid, siis võib arvata, et tegu on isase tähnikhirvega, kes otsib kaasat. Või kui näete täpilise karvastikuga hirve, kes nagu ei oleks veel oma lapsepõlvekasukast lahti saanud, siis ka see loom on tähnikhirv. Võimalus tähnikhirvi Eestis näha või kuulda on aga siiski väike, kuna nad ei talu lumesügavust üle 45 cm.
Tähnikhirved on peidulise eluviisiga loomad, kes eelistavad elupaigana tihedaid leht- ja segametsi ning käivad toitumas videvikus. Toiduks tarvitavad nad meelsasti rohttaimi ja talvel tammetõrusid, puude noori võrseid ning pungi ja kuivanud lehti. Puukoort aga maitseb ta ainult tugeva nälja korral. Jooksuaeg on neil septembris oktoobris ja sel ajal koguvad isasloomad endale 3-4 emasloomast koosneva haaremi ning peavad omavahel möirgamisduelle (otsese kokkupõrkeni läheb asi harva). Pojad sünnivad peale 7,5 kuulist tiinust. Reeglina sünnib korraga üksainukene poeg. See hakkab rohtu toiduks proovima umbes kolme nädala vanuselt, kuid teda imetatakse tavaliselt 4-5 kuud. Pojad jäävad enamasti emasloomadega kokku järgmise kevadeni. Noored emasloomad hakkavad sigimises osalema kahe- või kolmeaastaselt. Isasloomad tavaliselt mitte enne neljandat eluaastat. Eluiga on neil looduses 11-14 aastat, vangistuses elavad kuni 21 aasta vanuseks.