Valgejänes

Valgejänes on üks kahest Eestis elavast jäneseliigist. Suvekarvas on ta seljapoolel hallikaspruun, kõhu alt hall või hallikasvalge, talvekarvas aga üleni valge, v.a kõrvade tipud, mis on nii suvel kui ka talvel mustad. Halljänes talvel valgeks ei muutu. Samuti saab neid kahte liiki eristada suuruse järgi - valgejänes on halljänesest veidi väiksem, tema pea ja keha on ümaramad, meenutades veidi rohkem küülikut, ja tema kõrvad on palju lühemad.

Valgejäneseid leidub kõikjal Euraasia okas- ja segametsavööndis. Euroopas jääb nende levila põhiosa lõunapiir Valgevenesse, kuid isoleeritud populatsioonid on ka Iirimaal, Šotimaal ja Alpides. Eestis on nad levinud kõikjal üle maa, sh saartel, kuid peamiselt on nad siingi seotud paksude laante või soodega. Nad eelistavad kuuse alusmetsaga metsi ning segametsi, lagedatel aladel neid erinevalt halljänesest aga praktiliselt ei esine. Niisiis kutsutakse valgejänest ka metsajäneseks, halljänest aga põllujäneseks.

Üldiselt on valgejänesed üksiku eluviisiga, kuid jooksuajal võivad moodustuda väiksemad rühmad. Üldiselt tegutsevad nad hämarikus ja öösel, otsides nosimiseks kõiksugu taimset materjali. Kui suveperioodil toituvad nad peamiselt rohttaimedest, siis talvel toitub ta puude ja põõsaste okstest ning koortest. Tema eelistatud toidutaimedeks on paju, kask, haab ja pihlakas, kuid vahel satuvad tema toiduks ka tamm, kadaka- ja männivõrsed ning sarapuu. Lume alt võib ta välja kraapida erinevate puhmaste, näiteks kanarbiku, mustika ja pohla võrseid. Et kesisest ja raskesti seeditavast toidust piisavalt toitaineid omastada, esineb jänestel koprofaagiat - süüakse oma väljaheiteid, et toit veel teistki korda läbi seedida.

Valgejäneste sigimisperiood kestab märtsist augustini ja selle aja jooksul tuuakse ilmale 2 pesakonda. Esimene pesakond sünnib aprilli lõpus või mai alguses, tiinus kestab 50 päeva. Poegi on pesakonnas 3-4. Nad kaaluvad sündides umbes 100 grammi ja on kohe hästi arenenud. Emasloom lahkub nende juurest põhimõtteliselt kohe, tulles järgmise kolme nädala jooksul vaid 1-2 korda päevas - enne päikesetõusu ja pärast päikeseloojangut. Seega peavad jänesepojad pea kohe ise hakkama saama. Umbes nädalavanuselt asuvad nad ümbrust uudistama ja liiguvad pesast kaugemale, tulles imetamise ajaks tagasi. 9-10 päeva vanuselt hakkavad nad lisaks taimset toitu sööma ning 3-nädalaselt võõrduvad lõpuks emapiimast. Noorloomade suremus on väga suur - ligi 80%. Täiskasvanuikka jõudnud jänesed ei ela tavaliselt kauem kui 2 aastat. Seda seetõttu, et jäneseid murravad põhimõtteliselt kõik Eesti kiskjalised.