Latikas on kõrget kasvu, külgedelt silmatorkavalt lamenenud kehaga kala. Selja poolt tume rohekas-pruunikas kuni mustjas-sinine. Küljed hõbedased, vanematel kaladel pronksjad, kõht valkjas. Noored latikad on sihvakama kehaga ja külgedelt hõbedased. Uimed hallid või tumehallid, vahel peaaegu mustad, ilma punaka toonita. Isastel kudemisajal peas ja keha eesosas silmatorkav helmeskate. Latikas on pikaealine kala, vanuse maailmarekordiks 32 aastat. Eesti rekord: kaal 5,5 kg, pikkus 58 cm, kõrgeim vanus 25 aastat.
Latikas elab siseveekogudes eelistades suuri, madalaid, rohketoitelisi järvi ja aeglaselt voolavaid jõgesid ning vähesel määral ka rannikumeres. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. Latikad on veekogu põhja hoiduvad parvekalad. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel. Nad püüavad söögiks planktonit ja pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikate lemmiktoiduks on suured surusääse vastsed. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul.
Järglasi võib latikas saada alles
alates kuuendast eluaastast. Paljunemise ajaks otsib iga
isane endale sobiva territooriumi. Selleks on lihtsalt üks kuni meetri
sügavuses vees asuv maatükk, millel on surnud taimeollust,
eelistatavalt tarnasid ja mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna
tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub
taimedele ja haub seal umbes 10 ööpäeva. Kudemise ajaks peab vesi
olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Suuremad latikad koevad natuke
varem, aga üle 3 kilo raskused ei koe üldse, vaid peavad väärikalt
pensionipõlve.
Latika vaenlasteks on suured röövkalad ja toidukonkurentideks kiisad ning angerjad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju toite, eriti maitsev on kuumsuitsu latikas. Looduskaitse alla ei kuulu.