Koger

Koger on kõrge ja külgedelt lamenenud kehaga kala, kelle pikkus on keskmiselt 10...25 cm ja kehamass 50...400 g. Kogre värvus võib olla väga mitmekesine: selg on tume, hallikas- või pruunikasroheline, küljed rohekaskuldsed.

Koger paistab silma oma mudalembese eluviisi poolest. Ta on seisvate või nõrgalt läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Pärast karmi talve, kui veekogu on olnud pikalt jääs, võib koger sageli jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama.

Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste vastsetest, aga ka lihtsalt taimsest kõdust ja mudast. Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Et ta on väga soojalembene kala, siis peab ka veetemperatuur kudemise alguseks olema vähemalt 16...18 °C. Kudemine toimub rühmiti ning on kärarikas ja silmapaistev tegevus. Tavaliselt on emased sügavamal, isased aga karglevad ja hüplevad ülevalpool. Koetud ja viljastatud mari areneb veetaimedele kleepunult. Sõltuvalt veetemperatuurist, koorub 6 mm pikkune vastne 4...6 päeva pärast. Koger saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning pikaealise kalana võib ta eluiga ulatuda 20...30 aastani.

Kogred on hinnatud püügikala maitsva liha tõttu. Ka kokrede mudamaitse, mis on mudas veedetud aastate tagajärg, on hõlpsalt kõrvaldatav, hoides kalu enne söömist mõnda aega puhtas vees. Koger kasvab aeglaselt, ja seetõttu teda kalakasvatuslikult eriti ei hinnata. Looduses on ta väikeste umbjärvede kalamajandamisel asendamatu. Looduskaitse alla ei kuulu.