Räim

Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid.

Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu.

Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast.

Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla.