Merisiig

Merisiig on saleda kehakujuga, hõbedane, valge kõhuga ja väikese peaga kala. Täiskasvanuna on ta kehapikkus 30...50 cm ning kaal 0,7...2 kg. Ta on üsna tavaline kala, kes asustab kogu Läänemerd. Eestis elab siig erineva sagedusega kõikides rannikuvetes ning Pärnu ja Narva jões.

Merisiig on külma ja selge vee elanik, kes elutseb vähese soolsusega merelahtedes ning jõgede suudmetes. Siiad eelistavad koguneda parvedesse ning liiguvad rohkem põhjalähedastes veekihtides. Kudemiseks võivad nad siirduda jõgedesse, kuid ei pruugi seda teha. Enim meeldivateks kudemispaikadeks on madalad, lainetuse eest kaitstud merelahed, kus on kõva liiva-, kruusa- või kivipõhi. Siiad koevad hilissügisel oktoobri lõpust detsembrini. Kuigi siig on üldiselt päevase eluviisiga, toimub kudemine õhtuhämaruses või öö varjus. Marja ja niisa heitmine toimub veepinnal. Pärast kudemist läheb paar lahku, kumbki osapool leiab omale aga uue partneri. Kogenud kalurid räägivad, et siiad tekitavad veepinnal järsult suunda muutes tugevaid veekeeriseid, mis paiskavad viljastatud marja vees laiali. Sellega kaasnevad veeplartsatused, mille järgi saab siigade pulmaplatsi juba kaugelt kindlaks määrata. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Kahjuks on suurimad marjaröövlid siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, ahmivad nad ahnelt põhjalaskuvaid marjateri. Mari areneb külmas vees kuni kevadeni ja vastsed kooruvad peale jää lagunemist aprillis.

Pisikesed siiad toituvad alguses planktonist ja hiljem põhjaloomastikust. Täiskasvanute toiduspekter on lai: siia kuuluvad väikesed limused, hüdraloomad, kirpvähilised ja väikesed kalad (mudilake).

Siig on kaval kala, kes oskab hästi püüniseid vältida. Ta on osav põgenema mõrdadest ja nootadest, võrkudest hiilib aga lihtsalt mööda. Siia liha peetakse delikatessiks, seda eriti soolatult. Siiavarude suurendamiseks inkubeeritakse marja kunstlikult ning koorunud maimud lastakse merelahtedesse. Looduses ohustab teda talvine veekogude hapnikupuudus. Looduskaitse alla ei kuulu.