Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud paljudesse järvedesse ja ka rannikumerre.
Soomuste hulga ja paiknemise järgi eristatakse üleni soomustega kaetud soomuskarpi, ilma soomusteta nahkkarpi ning vahepealseid - hajuspeegel- ja ridapeegelkarpi. Karpkala on suur ja pontsakas kala, kelle selg on pruun kuni must, küljed hõbedasest pruunikaskollaseni, kõht valkjas või kollakas. Suu ümber kaks paari poiseid, pikemad suunurkades ja lühemad ninamiku tipu lähistel. Ta on hea kasvandusekala oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse suhtes, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega, karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii taimset kui loomset toitu. Sasaanid toituvad peamiselt veeselgrootutest, keda nad veekogude põhjamudast otsivad. Tiigikarpkaladele antakse lisaks loomsele toidule taimekasvatussaadustest valmistatud kunstlikku sööta. Suuremad sasaanid võivad toituda ka kaladest.
Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid, kus kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi. Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid taliuinakus veekogu põhjalähedastes kihtides. Majandites on talitiigid sügavad (2,5-3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett.
Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mis muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3-4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...6 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4...6 aasta vanusena.
Praegu on karpkala tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala oma kiire kasvu ja maitsva liha tõttu. Looduskaitse alla ei kuulu.
|
|
|
|