Luts - täiendav info

Luts

Liiginimi eesti keeles Luts

Liiginimi ladina keeles Lota lota L.

Rahvapäraseid nimesid Jõeluts, päris luts, lutsukala, hink

Kehamõõtmed Kehapikkus täiskasvanud isenditel 30...45 cm. Eestis püütud pikim isend oli 66 cm pikk.

Kehamass Täiskasvanute kehamass 200...500 g. Eestis on püütud ka 5,7 kg raskune luts.

Levik Lutsu levila on väga lai. Meie alamliik levinud Ida-Norrast Leena jõeni idas ja Koreani lõunas. Eestis esineb enam kui sajas jões ja järves ning magestunud merelahtedes. Kõige arvukamalt esineb lutsu Peipsi-Pihkva järves ning Emajões.

Arvukus Eestis suhteliselt arvukas.

Elupaik ja -viis Luts on tursklaste seas ainus magevee-elanik. Külmalembene kala, aktiivsem talvel. Suvel, kui temperatuur tõuseb veekogus üle 15 kraadi, muutub kala loiuks. Veetemperatuuri tõustes otsib külmema veega kohti, hoidudes tihti allikate lähedusse. Eelistab puhast vett ning kõva põhja kivide ja teiste varjevõimalustega. Erakliku ja öise eluviisiga röövkala, kes tegutseb veekogu põhja lähedal. Päevaajaks peitub kivide või juurikate alla ega ole aktiivne.

Toitumine Orienteerub peamiselt ülitundliku haistmismeele abil, silmad ei etenda toidu otsimisel olulist osa. Lutsud on röövtoidulised, põhiliseks saagiks kiisk, väike ahven, särg ja teised lutsu elupaigas esinevad kalad. Vastseeas toitub zooplanktonist, seejärel läheb üle põhjaloomakeste, peamiselt putukavastsete söömisele. Üle 12 cm pikkusena hakkavad toituma teistest kaladest.

Sigimine Koelmud peamiselt jõgedes (kudemisränne vastuvoolu), kuid ka järvedes. Ainuke mageveekala, kes koeb jõgedes ja järvedes talvel jää all kruusa-liivasele põhjale. Marjaterad on väga väikesed ja haudeaeg pikk. Mari ei kleepu, vajub põhjale ja vajab arenguks häid hapnikutingimusi. Koeb erinevatel sügavustel: 0,5...200 m. Marjaterade hulk vastavalt kala suurusele 40 tuhat kuni 2 miljonit, marjatera suurus 0,8...1,0 mm.

Areng Eesti vetes kestab embrüonaalne areng 98...128 ööpäeva. Kooruvad vastsed on 4 mm pikad ja alustavad toitumist umbes nelja päeva vanustena. Moone toimub 2...2,5 cm pikkusena. Suguküpseks saavad enamasti 3...4 aastasena. Eluiga võib küündida kuni 30 aastani, keskmine 22 aastat.

Koht ökosüsteemis Rannikumeres on luts kormoranide peamiseks toiduks. Püügikalana teisejärguline. Lutsu silmapaistvalt suur maks on kasutatav vitamiinirikka rasva (õli) tõttu nagu tursamakski, liha aga rasvavaese, kuid maitsva dieettoiduna.

Ohustatus ja kaitse Lutsu ohustab peamiselt veekogude reostumine, mulla- ja metsatööd veekogude kallastel, kliima soojenemine. Püügi alammõõt kõigis veekogudes on 40 cm. Püük on keelatud Peipsi Lämmi- ja Pihkva järves 10. jaanuarist 10. veebruarini.

Liiginimi eesti keeles	Luts
Liiginimi ladina keeles	Lota lota L.
Rahvapäraseid nimesid	Jõeluts, päris luts, lutsukala, hink
Kehamõõtmed	Kehapikkus täiskasvanud isenditel 30...45 cm. Eestis püütud pikim isend oli 66 cm pikk.
Kehamass	Täiskasvanute kehamass 200...500 g. Eestis on püütud ka 5,7 kg raskune luts.
Levik	Lutsu levila on väga lai. Meie alamliik levinud Ida-Norrast Leena jõeni idas ja Koreani lõunas. Eestis esineb enam kui sajas jões ja järves ning magestunud merelahtedes. Kõige arvukamalt esineb lutsu Peipsi-Pihkva järves ning Emajões.
Arvukus	Eestis suhteliselt arvukas.
Elupaik ja -viis	Luts on tursklaste seas ainus magevee-elanik. Külmalembene kala, aktiivsem talvel. Suvel, kui temperatuur tõuseb veekogus üle 15 kraadi, muutub kala loiuks. Veetemperatuuri tõustes otsib külmema veega kohti, hoidudes tihti allikate lähedusse. Eelistab puhast vett ning kõva põhja kivide ja teiste varjevõimalustega. Erakliku ja öise eluviisiga röövkala, kes tegutseb veekogu põhja lähedal. Päevaajaks peitub kivide või juurikate alla ega ole aktiivne.
Toitumine	Orienteerub peamiselt ülitundliku haistmismeele abil, silmad ei etenda toidu otsimisel olulist osa. Lutsud on röövtoidulised, põhiliseks saagiks kiisk, väike ahven, särg ja teised lutsu elupaigas esinevad kalad. Vastseeas toitub zooplanktonist, seejärel läheb üle põhjaloomakeste, peamiselt putukavastsete söömisele. Üle 12 cm pikkusena hakkavad toituma teistest kaladest.
Sigimine	Koelmud peamiselt jõgedes (kudemisränne vastuvoolu), kuid ka järvedes. Ainuke mageveekala, kes koeb jõgedes ja järvedes talvel jää all kruusa-liivasele põhjale. Marjaterad on väga väikesed ja haudeaeg pikk. Mari ei kleepu, vajub põhjale ja vajab arenguks häid hapnikutingimusi. Koeb erinevatel sügavustel: 0,5...200 m. Marjaterade hulk vastavalt kala suurusele 40 tuhat kuni 2 miljonit, marjatera suurus 0,8...1,0 mm.
Areng	Eesti vetes kestab embrüonaalne areng 98...128 ööpäeva. Kooruvad vastsed on 4 mm pikad ja alustavad toitumist umbes nelja päeva vanustena. Moone toimub 2...2,5 cm pikkusena. Suguküpseks saavad enamasti 3...4 aastasena. Eluiga võib küündida kuni 30 aastani, keskmine 22 aastat.
Koht ökosüsteemis	Rannikumeres on luts kormoranide peamiseks toiduks. Püügikalana teisejärguline. Lutsu silmapaistvalt suur maks on kasutatav vitamiinirikka rasva (õli) tõttu nagu tursamakski, liha aga rasvavaese, kuid maitsva dieettoiduna.
Ohustatus ja kaitse	Lutsu ohustab peamiselt veekogude reostumine, mulla- ja metsatööd veekogude kallastel, kliima soojenemine. Püügi alammõõt kõigis veekogudes on 40 cm. Püük on keelatud Peipsi Lämmi- ja Pihkva järves 10. jaanuarist 10. veebruarini.