Luts

Luts on ainus merest magevette elama asunud tursklane. Teda iseloomustab pikk ruljas keha ja konna pead meenutav lai lame pea. Sabaots on külgedelt lamenenud. Sellisena saab ta hästi kivide vahele varjuda. Luts võib kasvada kuni 1 m pikkuseks ja kaaluda 24 kg. Eesti vetes selliseid hiiglaseid küll pole, meil kasvavad lutsud kõige rohkem 54 cm pikkuseks ja kaaluvad 1,5 kg.

Luts on puhtuse- ja külmalembene kala. Ta on levinud ainult põhjapoolkeral puhtaveelistes veekogudes. Eestis leidub teda praktiliselt kõigis merresuubuvates jõgedes ja ojades ning ka sisemaa jõgikondades. Lutsu peetakse üldiselt öise eluviisiga kalaks, kes väldib päevavalgust. Sellele vaatamata kasutatakse sportliku kalapüügi korral lutsu peibutamiseks lõkkevalgust. On kindlaks tehtud, et luts orienteerub käitumises peamiselt haistmismeele abil. Seetõttu on ka selge, miks parasiitidest kahjustatud poolpimedate lutsude toitumisvõime pole nõrgenenud.

Luts sigib talvel jää all ning väikese õlitilgaga marjaterad arenevad põhja lähedal. Suvel, kui veetemperatuur tõuseb üle 15...16 °C, muutub luts loiuks ja jääb nn. suveunne.

Luts on röövtoiduline kala. Nooremad kalakesed toituvad vesikirbulistest, limustest ja kalamaimudest. Täiskasvanud luts kasutab toiduks prahikalu: kiisk, ahven, tint, rääbis. Muide, teadlased on kindlaks teinud lutsu erakordse võime nälgimisel - ligi kaks aastat. Seejuures võib tema kehamass väheneda ligi 74% võrra. Inimesed hindavad lutsu silmapaistvalt suurt maksa vitamiinirikka rasva tõttu ja tema liha rasvavaese, kuid maitsva dieettoiduna. Looduskaitse alla ei kuulu.