Vingerjas - täiendav info

Vingerjas

Liiginimi eesti keeles Vingerjas

Liiginimi ladina keeles Misgurnus fossilis (L.)

Rahvapäraseid nimesi Vigiseja, mudanuudel, mudavingerjas, vigin, kidiseja, räuks, präuks, jont, junn, sill.

Kehamõõtmed Kehapikkus keskmiselt 15...18 cm, emased isastest veidi pikemad. Maksimaalse pikkusena on märgitud 35 cm.

Kehamass Keskmiselt 20...120 g.

Levik Vingerja levila pole suur, piirdudes vaid Kesk- ja Ida Euroopaga. Eestis on vingerjas oma levila põhjapiiril. Peipsi vesikonna seisuveekogud ja kohati ka Peipsi rannik on vingerjale väga sobilikuks elupaigaks. Teda esineb kõigis Alam-Pedja vanajõgedes, paiguti ka Emajõe, Elva jõe ja Pedja jõe kaldasoppides, leidub ka Kasari jões.

Arvukus Sobivas elupaigas tavaliselt arvukas.

Elupaik ja -viis Elupaikadeks on peamiselt seisva või nõrga vooluga ja mudase põhjaga ning tiheda taimestikuga kaldaalad. Väldib kõva ja liivase põhjaga piirekondi, kus pole võimalik varjumiseks pinnasessekaevuda. Tegutsevad peamiselt öösiti ja veekogu põhjas. Elavad hulgakesti koos. Talub väga hästi hapnikupuudust, seda leevenab sooltoru tagumine osa, mis toimib lisahingamiselundina. Hapnikupuuduse korral tõuseb veepinnale ja neelab õhku ning surub seda sooltoru mööda edasi. Kasutatud õhk lastakse päraku kaudu piuksuga välja.

Toitumine Öise eluviisiga kalana leiab toidu üles tänu poisetele isegi täielikus pimeduses ja väga sogase vees. Toitub sururääsklaste ja teiste putukate vastsetest, limustest.

Sigimine Koeb aprilli lõpust juunini. Tavaliselt koevad samasse paika, kus elavad, kuid teinekord siirduvad kudema üleujutatud luhtadele. Pruunikad marjaterad heidetakse madalas vees möödundaastastele surnud taimedele. Marjatera suurus on 1,2...1,4 mm, marjaterade hulk 15...30 tuhat.

Areng Koorunud vastsed kinnituvad peas oleva kleepeelundiga taimede külge ja ripuvad seal seni, kuni jätkub munas olnud rebu. Vastsetel on välislõpused. Aktiivset toitumist alustavad umbes 10 päevaselt. Sigimist alustavad järgmisel aastal.

Koht ökosüsteemis. Vaenlasteks kõik röövkalad, ja ka lihasööjad linnud. Kasutatakse röövkalade püügil elussöödana. On hinnatud ka akvaariumikalana ja kasutatakse ka laborikalana arengubioloogias, toksikoloogias jne. Varem kasutati vingerja õhurõhutundlikkust ilmaennustamisel.

Ohustatus ja kaitse Ohuteguriks on veekogude reostumine. Kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.

Liiginimi eesti keeles	Vingerjas
Liiginimi ladina keeles	Misgurnus fossilis (L.)
Rahvapäraseid nimesi	Vigiseja, mudanuudel, mudavingerjas, vigin, kidiseja, räuks, präuks, jont, junn, sill.
Kehamõõtmed	Kehapikkus keskmiselt 15...18 cm, emased isastest veidi pikemad. Maksimaalse pikkusena on märgitud 35 cm.
Kehamass	Keskmiselt 20...120 g.
Levik	Vingerja levila pole suur, piirdudes vaid Kesk- ja Ida Euroopaga. Eestis on vingerjas oma levila põhjapiiril. Peipsi vesikonna seisuveekogud ja kohati ka Peipsi rannik on vingerjale väga sobilikuks elupaigaks. Teda esineb kõigis Alam-Pedja vanajõgedes, paiguti ka Emajõe, Elva jõe ja Pedja jõe kaldasoppides, leidub ka Kasari jões.
Arvukus	Sobivas elupaigas tavaliselt arvukas.
Elupaik ja -viis	Elupaikadeks on peamiselt seisva või nõrga vooluga ja mudase põhjaga ning tiheda taimestikuga kaldaalad. Väldib kõva ja liivase põhjaga piirekondi, kus pole võimalik varjumiseks pinnasessekaevuda. Tegutsevad peamiselt öösiti ja veekogu põhjas. Elavad hulgakesti koos. Talub väga hästi hapnikupuudust, seda leevenab sooltoru tagumine osa, mis toimib lisahingamiselundina. Hapnikupuuduse korral tõuseb veepinnale ja neelab õhku ning surub seda sooltoru mööda edasi. Kasutatud õhk lastakse päraku kaudu piuksuga välja.
Toitumine	Öise eluviisiga kalana leiab toidu üles tänu poisetele isegi täielikus pimeduses ja väga sogase vees. Toitub sururääsklaste ja teiste putukate vastsetest, limustest.
Sigimine	Koeb aprilli lõpust juunini. Tavaliselt koevad samasse paika, kus elavad, kuid teinekord siirduvad kudema üleujutatud luhtadele. Pruunikad marjaterad heidetakse madalas vees möödundaastastele surnud taimedele. Marjatera suurus on 1,2...1,4 mm, marjaterade hulk 15...30 tuhat.
Areng	Koorunud vastsed kinnituvad peas oleva kleepeelundiga taimede külge ja ripuvad seal seni, kuni jätkub munas olnud rebu. Vastsetel on välislõpused. Aktiivset toitumist alustavad umbes 10 päevaselt. Sigimist alustavad järgmisel aastal.
Koht ökosüsteemis.	Vaenlasteks kõik röövkalad, ja ka lihasööjad linnud. Kasutatakse röövkalade püügil elussöödana. On hinnatud ka akvaariumikalana ja kasutatakse ka laborikalana arengubioloogias, toksikoloogias jne. Varem kasutati vingerja õhurõhutundlikkust ilmaennustamisel.
Ohustatus ja kaitse	Ohuteguriks on veekogude reostumine. Kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.