Vingerjas

Vingerjas on väike, angerjataoline kollakaspruuni seljaga musta-kollasetriibuliste külgede ja pruunide uimedega 15...18 cm pikkune kala. Suu juures on tal viis paari lühikesi tumedaid jätkeid - poiseid. Saba ja uimed on ümardunud. Keha ja uimed on kaetud väikeste tumedate täppidega. Silmad on väikesed ja paiknevad kõrgel.

Vingerjas on levinud Kesk- ja Ida-Euroopas. Eestis on ta levila põhjapiiril. Vingerjad elavad soostunud kallastega jõgedes, mudaste põhjadega järvedes ning üldse on tema puhul tegemist ühe korraliku mudanäoga. On ka selge, miks. Vingerjad toituvad surusääsklaste ja teiste putukate vastsetest ja tigudest, kes valdavalt kõik mudas elutsevad. Lisaks sellele on vingerjatel palju vaenlasi: sellisest toredast suutäiest ei ütle ära keegi ja nii ei jäägi tal muud üle, kui mutta peitu pugeda.

Seoses mudaeluviisiga (väga hapnikuvaene keskkond) on vingerjal arenenud teist järku hingamine rikkalikult veresoontega varustatud pärasoole abil. Aeg-ajalt vingerdab vingerjas mudast pinnale õhku neelama. Samaaegselt laseb ta pärakust välja ka juba ärakasutatud (ärahingatud) õhumulli ja seda saadab piiksuv heli, mistõttu vingerjat ka vigisejaks hüütakse. 

Vingerjas sigib kevadel, aprilli lõpust juunini. Tavaliselt koevad nad samas elukeskkonnas, teinekord aga lähevad kudema üleujutatud luhtadele.

Et vingerjas on väga väike, siis toiduks teda ei tarvitata, küll aga "vahetavad" ontlikud kalamehed vingerja välja mõne suurema kala vastu. Vingerjad on suurepäraseks elussöödaks ja eriti hästi saab tema abil haugi püüda. Vingerjad on hinnatud ka akvaariumikaladena. Nad on päris vastupidavad, ega nõua eriti sooja vett. Lisaks sellele on nad ka tänu oma huvitavale hingamisviisile küllalt atraktiivsed.

Vingerjat kasutati vanasti ka ilmaennustamisel. Nimelt tulevad vingerjad enne vihma õhurõhu langedes tavaliselt veepinnale hingama. Vingerjas on looduskaitse all.